Minu Keenia-reisiplaan sai alguse aastal 2005, kui käisin töökaaslasele välja idee, et läheks õige Keeniasse! Eks see olnud küll lausutud rohkem suusoojaks kohvilaua taga... Töökaaslane, kes on sama reisihimuline nagu minagi, hakkas aga ideest kinni ja nii me väike reisiseltskond kokku sai – mina koos Kirsti ja Espariga. Reisisihi valikule aitas kindlasti kaasa ka see, et hea sõbranna Rael parasjagu tööasjus Keenias viibib. Mõeldud – tehtud, aasta pärast 2006 septembris sõidame Keeniasse. Miks september? See aeg tundus meile kõige mõistlikum, sest vihmaperiood on siis juba lõppenud, kuumaperiood aga pole veel oma haripunkti saavutanud (detsembris pidi kuumus tõusma 40 kraadini!).
Reisiks vajaliku korraldasime ise, st piletid, viisad, süstid ja muu sellise korraldasime ise. Raeliga kooskõlastatult panime paika plaani, mida meil oleks huvitav näha ja mida tema soovitab, aga ennekõike oli soov elada seal ja kohtuda just tavaliste keenialastega. Turistina ikka tõelist Keeniat ei näe.
Reis pidi kulgema järgmiselt: laevaga üle lahe Soome, sealt edasi lennukiga Amsterdami ja siis Amsterdamist Nairobi, kus ootasid broneeritud piletid edasi Kisumusse. Asi algas sellega, et hommikune kiirlaev Soome ei väljunud (üsna paljutõotav, eks ole!). Õnneks vedas meil niipalju, et saime piletid ümber vahetada teisele laevale ning sõit algas vaid 15-minutilise hilinemisega. Nagu hommikusest laevasõidu ärajäämisest veel küllalt poleks olnud, hilines pool tundi ka Helsingi-Amsterdami lend. Seepärast ootasime juba ärevusega Amsterdami-Nairobi lendu: kes teab, mis sellega võib veel juhtuda? Meie kartused osutusid siiski asjatuks, seekord väljus lend täpselt. Hommikul maandusime õigeaegselt Nairobis, kus toimus tavapärane passikontroll ja pagasi kättesaamine. Viimase jätsin oma reisikaaslaste hooleks, tormates ise Kisumu pileteid välja ostma. Aega Kisumu väljalennule oli pool tundi. Niisiis ühest lennujaamast välja ja teise, kohalikku, sisse. Otsisin üles kassa ja andsin broneeringu numbri. Noormees klaasi taga aga eriti ei hoolinud broneeringu numbrist, vaid hakkas kiiresti pileteid välja kirjutama. Kuna ma kohalikke kombeid ei tunne, siis ei osanud ka midagi halba arvata. Igatahes sain piletid, leidsin reisikaaslased koos kottidega üles ja alustasime uuesti check-in . Jõudsime kenasti lennukile, mis, nagu hiljem välja tuli, oli siiski vale lennuk. Nimelt oli Rael broneerinud meile piletid pool tundi hiljem väljuvale lennule Kisumusse. Rael arvas, et selle varasema lennu peale me lihtsalt ei jõua, meie aga jõudsime – eestlased ikkagi! Kuna Kisumusse jõudsime pool tundi varem, siis tuli meil kõigepealt natuke Raeli oodata ja alles pärast seda saime alustada oma esimest sõitu ratastel Atemo poole.
Suurema osa puhkusest veetsimegi tegelikult ratastel. Julgen siinkohal väita, et oli ehk 3 päeva, kui me kuhugi ei sõitnud. Põhjus lihtne: kui tahad kusagile jõuda ja midagi näha, pead enne järjekorras läbima halva, siis väga halva, hea ja väga hea maantee. Nii see just oligi. Väga hea tee oli asfalttee, mida on terves Keenias siiski üpris vähe, ja väga halb tee oli kunagine asfalttee, millest tänaseks päevaks on saanud sügavate aukudega asfalttee. Aga ega keenialased rumalad ole, nemad muidugi täidavad neid suuri sügavaid auke liiva ja killustikuga ning siis vehivad tee ääres lipukestega, mis tähendab, et neile tuleb maksta teemaksu. Tööd on ju tehtud!
Tänu Raelile, kellest on ikkagi kahe aasta jooksul saanud või koolitunud nö kohalik, saime käia paljudes kohtades ja olla valged keenialaste seas. Ütlen ausalt, et mina tundsin ennast turistina Masai Mara looduspargis, kus kõik on üles ehitatud turistidele, ja see oli üks mitte midagi ütlev tunne ning üldse mitte ehe Keenia, mida tasub näha ja uurida.
Meie päevad Keenias olid täis maanteid, külateid ja kohtumisi tavaliste külainimestega. Käisime turul puu- ja juurvilja ostmas; seisime Kisumu panga järjekorras, et raha vahetada (kõik pangad lihtsalt ei vaheta raha); Victoria järve äärde sõites käisime läbi Rukongo misjonijaamast, kus praegu ei ole ühtegi misjonäri; ööbisime Masai Mara looduspargi väravas koos gnuude, elevantide, sebrade ja lõvidega; pidasime pikniku Kakamega vihmametsas; külastasime kooli ja kodusid; sõime ehtsat Keenia rahvustoitu – igas kohas pakuti alati midagi isesugust. Näiteks Raeli kokk Simon pakkus meile ugalit koos kanaliha, loomaliha ja kastmega, samuti oli kapsahautis tomatitega, magustoiduks tšai koos chabata ja magusa kartuli ehk pataadiga (õlis küpsetatud paks pannkook nagu gruusia leib). Victoria järve ääres jälle saime lisaks nimetatud toidule veel riisi ja kala. Ning ühel pühapäevasel jumalateenistusel, millele järgnes lõunasöök, pakuti kana kogu täiega, st nagu ka Rael varem on maininud, kana koos pea ja varvastega, sisikond oli õnneks eemaldatud. Aga see kõik oli ehe ja täpselt see, mida me sinna Keeniasse otsima läksime.
Eredamad hetked minu jaoks olid kindlasti mitmekesised maastikud ja see, kui kiiresti maastik muutub. Raeli juures Atemos on su jalge all muru ja punane savi-liiv, igal õhtul nagu kellavärk saabub vihm, samas kui Victoria järve ääres leiad end tohutu kuumuse ja tolmu käest. Suud-silmad on tolmu täis ning rohelist muru ei näe kuigivõrd. Samas vaimustav värvikirevus igal pool otse igal sammul. Kindlasti jääb kauaks meelde paadisõit Victoria järvel ja see, kuidas pimeduse hakul meie saatjad võtsid meilt õhtusöögi tellimuse ning saatsid selle külalistemajja kokale SMSiga. Ööbimine telgis Masai Mara väravas oli samuti väga meeldejääv, kuigi jah, ega sel ööl küll suurt sõba silmale ei saanud, sest gnuud olid hirmus lärmakad ja kui tead veel, et lõvipere su läheduses ööbib, siis tahes-tahtmata tulevad igasugused “huvitavad” mõtted pähe. Unustamatu on vihmamets oma tohutu iluga ning kohalikud inimesed, eriti noored ja lapsed oma siiruse ja naiivsusega.
Mu süda rõkkab rõõmust, kui mõtlen Keenia peale ja kõigele sellele, mida Rael meie heaks tegi. Ilma temata ei oleks me nii palju näinud ja kogenud. Samas tõmbub süda nukrusest kokku, sest tegelikult ei kujuta ma siiamaani ette, kuidas Rael seal vastu peab. Mina ei peaks – minu jaoks on perekond ja lähedased sõbrad, kes mu murele ja rõõmudele saavad otsekohe kaasa elada ja vajadusel appi tormata, üliväga tähtsad. Andsin endale lubaduse, et kõige paremini saan ma olla Raelile toeks, kirjutades talle oma elust-olust tihedamini, kui siiani teinud olen. Olla üksinda (kuigi kaastöötajad on lähedal), kaugel kodust ja sõpradest – ma armastan ja toetan Raeli veel rohkem selle pärast.
Et mitte lõpetada reisimuljeid nukral toonil, tahan rääkida ära loo, mida Rael oma kallitele ja eriti tähtsatele külalistele vihmase ilmaga pakub. Tagasiteel oli sadanud vihma ning 5 km Atemosse kulgeb savitee peal. Libedat teed mööda sõites või lausa ujudes võib igaüks ennast kraavist leida, ei pääsenud meiegi kraavist. Seega kõik, kes te Raelit kavatsete külastada, küsige paketi juurde ka üks kraaviskäik – vahva ja põnevust tekitav igatahes. Meil jätkus seiklusi reisi lõpuni ja mällu on talletatud kõik väärtuslikud hetked Keeniast.
No comments:
Post a Comment