Külalised Eestist

Vahetult enne esimeste külaliste tulekut, sain ma siis oma diivanikese kokku. Selline ta siis sai.
Kaks suuremat diivani osa sain ma oma korterisse kahe kena meesterahva abiga, kes sel hetkel kandsid pintsakut ja lipsu. Vot nii on meil siin Brüsselis kombeks. Nimelt toimus diivani toomine neljapäeval, lõuna ajal, mis läks kõvasti üle lõuna aja, aga diivani ma sain ja siin on teile ka tõestus.
Peale tugevat rassimist ehk kokku panemist jäi siiski üht-teist üle (nagu pilt kajastab). Hiljem aitas Espar selle ülearuse laua likvideerida ehk sinna panna, kus selle õige kohta ka on. Nüüdsest saan siis külmkapist vähe kaugemal istuda.

Espari ja Kirsti võtsin ma vastu lennujaamas kenade nelkide ja shampusega. Aga ärge arvake, et see saabki nii olema... tegu oli esimeste külalistega Eestist ja neid peab ju kuidagi eriliselt meeles pidama, kuigi jah, Kirsti jättis või unustas lahkudes siiski nelgid minu juurde. Oh, küll on kurb, mul läks meelest need talle kaasa ka muidugi pakkida. Palun vabandust, Kirsti.

Igatahes ootas mind ees väga vahva nädalavahetus, sest tänu sõpradele sain ka ise natukene rohkem Brüsselit avastada ja tundma õppida. Ega pubis söömas üksinda just ei käi Brüsselis, eksole.

Laupäeval võtsime ette Brüsseli kesklinna ning väikese shoppingu, kui aga ikka midagi silma hakkab, siis ostame seejärel istume maha ning rüüpame kohvi ja õlut. Meie nädalavahetuse hüüdlause oli - õlleralli ja alla 8% õlut me ei joo...juhtus nii, mis teha. Mina tellisin suvaliselt ja kõik tulid va kanged õlud. Mina ise lasin koos Kirstiga Kriek õlul heamaitsta.
Esparile Kwaki ja naistele Krieki, väga hea oli, eriti veel see, et sai väljas istuda gaasi soojendaja all ning ilma nautida - seltskonnast ma ei räägi, see oli lihtsalt fantastiline. Hetkel meil siin väike paus peale shoppingut ja enne sõprade juurde minekut, kus meid ootas õhtusöök. Traditsiooniline Belgia dish - sinikarbid friikatega. Lisaks kook - nämm nämm.
Peale õhtusööki mõtles muidugi Espar, et aeg on tänavaposti otsa ronida ning siis prügikottidesse hüpata, seda viimast muidugi ei juhtunud, aga luuletada võib ju ka vahel.

Pühapäeval käisime kuulsal MIDI turul, aga kuna oli vihmane ilm, siis ei tahtnud me eriti väljas pikalt olla, leidsime trammi, milllega saime metroosse ning sõitisme Expo juurde, kus asub siis Atomium, kineapolis, mini-Euroopa jne. Meie seadsime oma sammud Atomiumi.Vväljast on tegemist väga võimsa ehitisega, aga sees ei ole küll midagi teha ega väga vaadata. Kuna kõhud olid meil ka juba tühjad, siis seadsime oma sammud söögikohta. Ja nii ta läks, õlle 8% - jälle. Aga meie tugevad eestlased, peame vastu ja hoiame eesti lippu ikkagi kõrgel.
Nädalavahetus oli maru, sain ise targemaks, suutsin külalistele üht-teist pakkuda, küll vähe toorelt veel aga nimetagem seda pilootprojektiks .
Nädal on keskel, väheke veel ning tee viib mind edasi Pariisi Krista ja Simoni juurde. Ja kui te leiate, et vähe kirjutan oma blogi, siis ostke pilet ja tulge külla, pealegi...ei ole ju teiegi mulle ammu enam kirjutanud. Mõelge sellele, seltsimehed unetud!!!!! PS! Homme loen korralikult veel selle blogi läbi ja teen parandused, praegu ei jõua enam, aga nüüd on teil vähemalt mida lugeda.