Minu versioonid vastuvõtust ja sellele järgnenud haigusest

1. versioon – vein, mida peol pakuti oli halva kvaliteediga ja tekitas minus paksu pahandust järgmise päeva õhtuni – ei söögiisu, ei eluisu – aa siinkohal kasutan uudis- ja unarsõnu ning ütlen, mul oli pea-surutis (tuletatud majandussurutisest) Seega pohmell ning isegi tablett ei aidanud.

2. versioon – minu kõht on harjunud juba Belgia toiduvalikuga ning selliseid hõrgutisi nagu hapukapsas, verivorst, kõrvits, hapukurk, mulgipuder jne ei suutnud minu kõht vastu võtta ja otsis meeleheitlikult mingitki väljundit. Samas kõhuga on siiamaani kõik korras, aga peavalu alles. Ma üldse olin tubli ja hoidsin end toiduga tagasi, eemale sellest vapustavast lauast. Väike ingel ütlemas õla peal – Silja, varsti Eestisse minek hapukapsast ja verivorsti saad küll ja veelgi. Pealegi ei ole mul siin artišoki tablette kaasas, mis on jõulude ajal tõeline kingitus kõhule.

3. versioon – üks tõsisemaid mõtteid, mis mind päeva peale kummitama hakkas oli migreen – kas tõesti on aeg astuda suguvõsa migreeninimekirja...meil see ikka põlvest põlve edasi antud ja ega ole pääsu minulgi. Siinkohal loodan tõsiselt, et tegemist ei olnud migreeniga vaid ikka selle ebakvaliteetse veiniga, mida vastuvõtul pakuti. No jah ja paar klaasi oleksid ju võinud olemata ka olla. Tõsi, tõsi. Eks me teeme halba ikka iseendale ja pärast kannatame surutiste käes.

Aga tänu jubedale kolmapäevale saan ehk ka mõned kilod alla, enne kui Eestimaa pinnale potsatan. Eks igas halvas tuleb ka head näha. Vastuvõtt oli vahva, minu kaks kaaslast jäid küll tulemata (sain kaks kutset a la kaaslasena kuid kahjuks sain mõlemalt ka korvi), aga ega mina siis meelt sellest heida. Seal oli teisigi toredaid sõpru-tuttavaid kellega lobiseda. Kohtasin oma suureks üllatuseks kunagist töökaaslast Angelat, töötasime temaga koos EELK Noorsootöö Keskuses. Kõike hääd teile mu sõbrad, kena advendiaega, kaunist jõulu ja HUA. Teie Silja