Kaubandushulluse rüppes Londonis

Seda päeva, mil saime Kerliga avada oma rahakotirauad, andis kaua oodata. Reedel 30. juulil oli see siiski käes. Sõitsime õhtuse rongiga Londonisse. Õhtul kirjutan pikemalt:-)

Viibisin eile sugulase Hanno juures ja nautisin üle pika aja parimat õhtusööki, siis Londoni muljeteni ei jõudnud. Ütlen kiiresti siin ära, et õhtusöögiks olid sinikarbid (moules), kanakoib juurviljaga, pavlovi kook (kui teile see midagi ütleb) ja creme bruile (Hanno tehtud). Oh siiamaani on see võrratu toit meeltes mõlkumas/kõlkumas.
Vaade meie hotelli aknast

... aga tagasi tulles nüüd Londoni juurde. Hotelli leidsime kenasti üles, aga toaga muidugi nii hästi meil ei läinud. Vastuvõtust meile küll öeldi, et meil on teile suurem tuba...aga millegipärast jäeti mainimata, et tegemist on suitsetajate toaga...ehk siis suitsuhaisu/lõhna täis toaga. Teate ju küll lähiminevikust seda tunnet/lõhna/aega, kui lähete peole, panete ilusad riided selga, pubis/klubis suitsetatakse ja kui sätid end ükskord kojuminekule ning oma juukseid ja riideid nuusutad...siis alles saad aru, et oled peol käinud.
Meie muidugi tagasihoidlike eestlastena ei läinud kaebama ka, et mida kuradit...meie ei ole nõus suitsetajate toas olema, maksame päris palju raha toa eest ja tahame saada mitte-suitsetajate tuba, seda enam, et tegemist oli ikkagi ju magamistoaga. Teinekord tuleb ikka minna kaebama ja karjuma. Aga see jääb siis teiseks korraks.

Laupäeva hommikul ärkasime vara (osalt suitsuhaisu pärast ja osalt ikka ka põnevuse pärast, mida see päev endas kannab) ja seadsime endid peale hommikusööki teele. Läksime jala Hyde pargi äärt pidi ning üsna varsti leidsime end Oxfordi tänava (shoppingu tänav) algusest. Eesmärk oli erilist tähelepanu pöörata just allahindlustele, mis olid suuremalt jaolt küll läbi, sest 31 juuli oli ametlikult viimane päev allhindlusteks:-). Sellegi poolest täitusid meie kotid üsna pea ja loomulikult täitusid ka tänavad rahvaga üha enam ja enam.
Kaitstud puud meie teekonnal Oxfordi tänavale

Päeva viimane pood oli Primark, mis kujutas endast suurt koplit...kus on karjade kaupa karvaseid ja sulelisi (öelgem, siis palju rahvast) ning võitlus käib odava nänni peale...lisaks tuleb sul neid riided proovida kusagil riiuli kõrval (soovitavalt peegli läheduses) ja jälgida oma ostukorvi, et keegi teenindavast personalist seda pihta ei pane või prügikastiks ei pea (viimane asi juhtus minu korviga, aga kõik laabus hästi).
Peale kurnavat ja väga töökat tööpäeva kihutasime korra hotelli, panime asjad tuppa ning läksime oma tänavale õhtust sööma. Valisime Hiina restorani, võtsime eelroa (kevadrullid ja veel teisi vidinaid) ning kana- ja pardiroa riisiga. Kurbusega tuleb tunnistada, et meie kaks tugevat Eesti Naist ei saanud jagu ei eelroast (jäi teist järgi) ega ka kanast/partist. Oh seda õnnetust, eksju. Kõht oli ääreni täis ning kui me ükskord sealt laua tagant püsti tõusime ning hotelli poole minema hakkasime, oli kõht, piltlikult öeldes, maad ligi:-)
Meie lõunalaud...nagu näete, et olnud meil suurt valikut laua suhtes

Meie kohvilaud...jõime jääpiimakohvi kükitades Picadilly Circuse juures

Meie õhtusöök Hiina restoranis - alles eelroa kallal:-)

Järgmisel päeval viisime oma kohvrid rongijaama pakihoidu ära ning tegime viimased poetuurid Londonis, olles õnnelikud, et see on nüüd läbi (jalad olid päris ai-ai). Kotid olid aga nänni täis ning päevade peale tegime kokku 30 km kõndimist (shoppingust). Trenn ja rõõm ühes.
Eks vaatab, mis elu toob...järsku tuleb järgmine tuur teha Saksamaale Kölni:-)