Jälle astusin samasse ämbrisse

Eelmisel aastal osalesin 20 km Brüsseli maratonil ja lubasin endale et enam seda läbi ei tee. Aga enne kui ma asun loo juurde, kuidas ma ikkagi ka sel aastal osalesin maratonil räägin parem Saksamaal käigust.

Laupäeva hommikul ajasin autole hääled sisse võtsin Hanno ja tema töökaaslase Mari peale ning meie reis Saksmaale Mettlachi Villeroy ja Bochi vabrikupoodi (outleti) võis alata. Sinna tuuakse siis kokku väikeste praakidega kallid nõud:-). Sõit läks hästi ning umbes 3 tunni pärast olime Saksamaal. Enne poe rünnakut tegime väikese pikniku.
Meie piknik Moseli jõe ääres.

Peale kosutavat pikniku algas rünnak poele. Pood ise on väike, aga kui käsitleda suurt käru, siis olin nagu elevant portselani poes. Ainuke vahe oli selles, et mina ei ajanud midagi ümber:-) Esimene poering oli vaatamiseks, teine ring oli asjade korvi ladumiseks ning peale kohvikut tegin kolmanda ringi ning panin asju tagasi...aga olgem ausad kärru jäi siiski rohkem asju kui tagasi riiulile liikus.
Meie saak Villeroyst ning kõik mahtus kenasti autosse ära.

Nüüd aga minu ämbrist ehk siis kuidas ma jälle end jooksurajalt leidsin. Niisiis olin ma kindlalt otsustanud, et sel aastal ma maratonist osa ei võta. Kord juba asi läbi tehtud, rada teada, ning järgmiste päevade piinad selgelt veel meeles.
Käisin hommikul turul, ostsin lilled rõdule lõpuks ära ja muud pudi-padi. Koju jõudsin kella kahe ajal. Olgu öeldud, et maratoni start oli kell kolm peale lõunat ja Kerliga ei olnud me midagi kokku leppinud. Kell kolm otsustasin, et panen end riidesse ja lähen tee äärde vaatama, kuidas rahvas jookseb ning kui Kerlit näen siis elan talle kaasa ja võib olla hüppan rajale. Teine plaan oli, et kui Kerlit ei näe, siis jooksen oma pargis 3 ringi, lähen koju ja jõuan kenasti õigeks ajaks Bertine sünnipäevale.
Jooksjate rida oli pikk ning peagi hakkas jooksjaid hõredamaks jääma, seega kahtlustasin, et oli Kerli maha maganud ning võin end sättida oma pargirajale. Sel samal hetkel kui ma seda mõtet mõtlesin ja Kerlile sms toksima hakkasin tuli Kerli "tuhatnelja" nurga tagant. Egas midagi, lendasin rajale tema kõrvale...ise veel mõeldes, et nati jooksen ja siis võin ju trammiga tagasi tulla. Ise ka ei uskunud, et jällegist rajal olen ja 20 km ees on.
Päev oli uskumatult palav, nagu oleks Aafrikas jooksnud, mõned tuuleiilid jahutasid keha, aga jooksmine oli ikka hull hull hull. Seega otsustasin end mitte kooma joosta ning hakkasin peale 8 km kõndima, alla mäge jooksin, üles mäge kõndisin ning siis viimase kilomeetri ka jooksin. Minust jäid tee äärde mõned "hulluks" jooksnud jooksjad ja kahjuks pean ütlema, et üks noormees suri sellel rajal ja teine jooksja on hetkel haigalas koomas. Seega tehke sporti aga samas kuulake oma keha ja ärge end ära tapke.

Mina jõudsin sellel õhtul veel Bertine sünnipäeva peole ning kus aga sain võtsin liikuvaid treppe (nt metroo). Täna kahjuks ei ole veel kõik hästi (kehaga), aga küll varsti valu üle läheb. Jooksma ma muidugi veel niipea ei hakka ja ühtegi maratoni lähi aastate jooksul kavas ei ole läbida. Elu on varsti jälle ilus:-) Terves kehas terve vaim, aga ärgem unustagem, et elu peab ka elama. Selline ämber siis!