Budapest - imeline linn

Neljapäeva õhtul tuli Sofie minu juurde, et reede varahommikul alustada reisi Euroopa keskele - Budapesti. Äratus oli kell 4 hommikul, et jõuaksime kenasti kell 6.40 lennukile ja saaksime hommiku juba kenasti vastu võtta Budapestis.

Kesklinnas otsisime üles oma hosteli, panime kotid tuppa, tegime väikese värskenduse ning läksime linna peale tuterdama. Kavas oli teha mittemidagi ehk siis natukene kultuuri, natukene gurmaanlust, natukene trenni (kõndida võimalikult palju) ning lihtsalt olla.

Kuna reede oli reisipäev (loe varajane ärkamine), siis võtsime vaikselt, vaatasime linnas ringi, tutvusime vaatamisväärsustega Pesti poolel.
Leidsin vaikiva mehe, kelle najal pilti teha
Leidsin toreda purskkaevu, keskele oli ka võimalik minna:-)
Ja kuna neid vaikivaid mehi oli lihtsalt jalaga segada...siis...järjekordne pilt.
Reedese päeva lõpetasime Sofiega varakult, sest uni tahtis jala pealt niita, käisime poest läbi, ostsime endale õhtuks salatit, hommikuks süüa ning tõttasime koju kotile.

Laupäeva alustasime kultuuriga, nimelt külastasime Terrori maja ehk siis House of Terror. Eestis on meil ka selline muuseum olemas, nimega Okupatsioonimuuseum. Ma ei ole Eestis kahjuks meie muuseumisse jõudnud, aga Ungari okupatsioonimuuseum oli tõesti õudust tekitav ja samas muidugi ka mingi äratundmine, kuna meiegi ajalugu või minevik on samasugune olnud. Tahaks öelda, et minu jaoks oli äratundmisrõõm, aga see ju tegelikult ei ole mingi rõõm:-), pigem õõvastus, mida inimestega tehti ja kuidas nad erinevad okupatsioonid üle elasid. Oma ekskursiooni alustasime teiselt korruselt ja seejärel liikusime liftiga alla keldrisse, kuhu olid ehitatud kinnihoidmise ruumid, piinamiskambrid jne. Nii et kui satute Budapesti, mina soovitan soojalt kõigil seal ära käia.

Peale kultuuri leidsime endid aga poodlemise tänavalt ja uudistasime seal seni kuni tuli aeg meie EuroClassi (Taani koolis õppides) sõbrale Lazslole külla sõita.
Toredad toolid, mida sai vastavalt päikesele või varjule keerata:-), jälle väike avastus kunsti/disaini vallas.
Ja siis oleme meie 10 aastat hiljem Sofie (Belgia), Silja (Eesti) ja Lazslo (Ungari). Peale palinka (ploomi oma) rüübet läksime Laszlo ja Sofiega õhtusöögile. Enne käisime ära lossi juures ning Kangelaste väljakul.
Kuna juba vaikivate kujudega pildistamiseks läks, siis jätkasime seda tegevust ka öisel ajal. Lazslo sõnul on tegemist "anonüümse" ajaloolasega, kes pani kirja Ungari ajaloo. Kuna keegi teda ei tea ja tunne, et kes ta oli, siis nägu on tal keebikapuutsiga varjatud...meid aga ei takistanud see väike pisiasi - ikka ronisime tema juurde, et pilti teha.
Õhtut sõime kohas nimega "Paprika", väga Ungari pärane ja toit oli oivaline. Kahjuks saime õhtust sööma kell 9 õhtul ning seega oli täiskõhuga öö garanteeritud.

Just see on minu portsion ja ma ei jõudnud seda ära süüa, aga maitses hästi...vähemalt see osa, mida jõudsin süüa.
Peale õhtusööki viis Lazslo meid veel vahvasse ööklubisse, mille nimeks Simpla ehk teisisõnu varemed. Keegi olla ära ostnud vana maja koos sisehooviga ning kõik korterid sealt välja lõhkunud ning selle asemele mitme korruselise klubi avanud.
Nagu pildilt näete...istume Sofiega vannis, mille põhi oli kenasti kaetud lambanahkadega, aga ma arvan, et see pilt annab enam-vähem teile edasi selle klubi õhustiku...ei mingit luksust, aga kõik vajalik nagu lauad ja toolid olemas ning väga mõnus õhkkond...sama klubi ühes nurgas näidatakse näiteks vanu filme seinale...igaühele midagi.
Pühapäevase päeva veetsime Buda poolel - tõelised turistid oma fotoaparaatidega...ning minule tulid meelde toredad tunnid ühes veinikeldris koos Kirsti ja Espariga mõned aastad tagasi.
Seekord ma sinna sisse ei astunud, aga pühendusega on see pilt nüüd tehtud küll. Ega tegelikult palju sel päeval teha ei tahtnudki...palav oli ja võtsime asja väga rahulikult. Jalutasime ringi, rüüpasime õlut, sõime salatit ja suppi ning peale lõunatsuundusime kangelaste väljakule (Heros square), et kohtuda Sofie tuttavatega.
Ungari parlamendihoone oma täies hiilguses.

Kohalik pargi pubi, kus kohtusime Sofie sõbra ja töökaaslase Attilaga. Jälle üks tore koht, mille avastasime tänu kohalikule vihjele...õdus, vaba, suvine...odav...no mida veel tahta pühapäevasel õhtul.
JÄTKUB...viimane päev, esmaspäev vaja veel kirja panna