Minu (meie) Costa-Rica

Sihtkoht: Costa-Rica, Kesk-Ameerikas
Aeg 25. veebruar - 9. märts (kõrg hooaeg, kuiv periood)
Kilomeetreid läbitud kohapeal autoga: 1662 km
Temperatuur: kõige külmem +16 ja kõige soojem +37 kraadi
Kõrgus merepinnast (kui kõrgel ära käisime): 1600 m
Tegelased: Silja (teatakse ka Välguna ning koha peal sain uue nime Pocahontas üheks seikluseks), Kirsti ja Espar.
Maksumus: Tuleb veel arvutada:-)

Reedel, 24 veebruaril minnes lennujaama Kirstile ja Esparile vastu, pidas mind kinni üks metsjeesus / noormees ning ütles midagi prantsuse keeles. Mille peale ma möh tegin ning mille peale tema keelt muutis ja ütles: (prantsuse aktsendiga) You are very beautiful, you and me - drink? No mis sa ikka selle peale vastata oskad, naeratasin ja palusin vabandust, kuna oli tormamas lennujaama. Kirsti ja Espar muidugi arvasin, et nüüd jäin ma oma suurest armastusest ilma. Elame-näeme, kas see oligi siis mu ainuke šanss või tuleb neid veel elu:-).

Laupäeval, 25 veebruari hommikul sättisime endid lennule üle ooekani Atlantasse, veetsime seal mõned tunnid ning startisime 4 tunnisele lennule Costa-Ricasse San Jose´sse. Peale pikka ja mitte nii mugavat sõitu (Delta õhuga) olime kell 5:58 Eesti aja järgi sihtkohas. Kohalik aeg oli 9 õhtul. Taksoga sõitsime mingisse seljakoti hostellisse, et järgmisel hommikul auto rentida ning lõunasse põrutada.
Altanta lennujaamas oma viimast lendu ootamas

Pühapäeval, 26 veebruaril saime auto ning seiklused võisid alata. Võtsime suuna alla lõunasse eestlaste Adelante hotelli. Sõit sinna kestis umbes 4-4,5 tundi. Teed on lõunasse head, aga igalpool on kas 60 või 80 km tunnis lubatud ning esimesel päeval ei julgen Espar ka väga kiirust ületada, ei tea ju veel kuidas kohalikud politseinikud käituvad. Vahepeal tegime muidugi ka puuvilja, söögi ja vaatamisväärsuste peatuseid, nagu näiteks:
Krokode kari...nende lõugade vahele küll ronida ei tahaks.
Lõuna ja/või õhtusöök - imehea kala...Espar sõi ja meie Kirstiga jõime Imperial õlut. Kella nelja-viie ajal jõudsime hotelli, kotid tuppa ning kiirelt enne kui pimedus maad võtab...läksime Vaikse ookeani äärde.
Minu esimene käik ookeani äärde.
Õhtul lobiseisime Mardi ja Janaga, kes seda Adelante hotelli ja restorani peavad ning lasime õllel hea maitsta.

Esmaspäeval, 27 veebruaril tegime hommikusöögi prantslaste juures ning kohtusime esimest korda Ramaga, kes meile surfamise algtõdesid ning õpet jagas. Kõige pealt pidime tegema rannal kuiva trenni ning näitama ette 3 head hüpet lauale.
Ütleme nii, et see polegi nii kerge, hüpata ju võib, aga jalad tuleb saada ühele joonele, siis pead kükitama jne jne. Minu hüpped just suurepärased ei olnud, aga ookeanisse olime igatahes kõik kolmekesi teel. Nüüd tuli hakata lainet püüdma, esimese sain küll kätte, aga püsti ei saanud mitte ning suurem võhm läkski õige laine püüdmisele (olgu öeldud, et ilma prillita ma midagi ju näen, aga kuidas ma tean, milline on õige laine ja milline on valelaine...st pole vaja püüda ning jää rahulikuks ja puhka laual.
Tuleb püüda lainet ja lauale saada ja püsti saada...esimesel päeval seda kõike siiski ei juhtunud, sest ma olin sellest "tööst" läbi kui läti latt. Espar aga näitas juba esimesel päeval oskuslikke surfari liigutusi. Seega peale rasket päevatööd lesisin Kirstiga rannal ja nautisin päikest ja õlut:-) ja loomulikult saime kõva päikesepõletuse ka sellest va rannast.
Peale esimest tundi läksime koos Ramaga sööma ja kose juurde, kust sai alla lasta. Tänu sellele et mul prille ees ei olnud ja ma suurt midagi ei näinud, mis lollusega ma hakkama kohe kohe saan, siis see nii jube ei olnudki, aga tegelikult ikka põrutas (lajatas) ikka küll see kosest alla tulek. Hea et kusagil suuremast kosest ei pidanud alla tulema.
Kuna valget aega oli veel jäänud, siis sõitsime Dominicali, kus oli ranna ääres tore ninni ja nänni turg.
Õhtu veetsime hotellis, nautisime õhtut ning Espar mängis pokkerit.

Teisipäeval, 28 jaanuaril toimus siis teine treeningpäev surfamises...eesmärk oli püsti saada ning vähemalt üks korralik pilt teha. Ametlik fotograaf oli sel päeval Kirsti. Veelkord rannas väike kuiv trenn ning lainetesse.
Võte üks - iluvõimelime surfilaual
Võte kaks - sirutus
Võte kolm - püsti...hädine aga vähemalt püsti, see oli minu päeva sooritus ning uhkus ja au.
Pärast seda olime me kõik ära teeninud ühe korraliku lõuna ja õhtul ootas meid ees retk mangroovidesse - paadiga öiseid loomi vaatama.
Öise jõel käigu võiks liigitada "reisi äparduste" hulka, sest meie, kes me oleme juba maailma natukene näinud, oleks pidanud sellele seiklusele ei ütlema ja lihtsalt sellepärast et hinna ja seikluse suhe oli üüratu suur. See mida meile pakuti oleks võinud olla vähemalt 50% odavam. Aga noh, eks sedagi seiklust oli vaja, et edaspidi teaksime EI öelda. Igathaes läksime siis paadiga öiseid loomi vaatama ja ega neid loomi nüüd meile "hulgi" küll valgusvihu peale ette ei hüpanud, mõned krokod, mõned maod (Jaanika karjatab selle peale), mõned linnud ja nagu oligi kõik.


Kolmapäeva, 29. veebruaril tegi Espar viimase surfisõidu ning meie teekond jätkus lõuna Costa-Rica randadelt keskele - mägismaale - Monteverde piirkonda. Tee oli valdavalt mägine ning kruusane, ei tegelikult valetan, kuni Monteverdeni oli tee asfaldi all, aga seal Monteverde ümber oli kruusatee. Espar meie hea ja tubli autojuht loksutas meid Kirstiga mägiteedel aga vägevalt, ma arvan et nii minu kui Kirsti parem käsi oli uksepideme hoidmisest pinges ning vasakust käest ikka hulga rohkem punnis (toonuses). Linnake San Ramon oli huvitan, sest kui sa kord sinna sisse satud, siis on sealt natukene raske välja sõita, sest kõik juhised, mis me kohalikelt hispaania keelt rääkivatelt kodanikelt saime olid directo, directo ehk siis kogu aeg otse ja ausalt ega sildimajandus jätab ikka soovida:-) aga linnast välja me saime ning ööbimise leidsime ka. Oleksime vist isegi kaugemale sõitnud, aga 1 h seisime mägiummikus, sest ees oli avarii ning terve liiklus lihtsalt seisis.
Meie õhtusöök kusagil keset Costa-Ricat, kus sai magada ning hommikul ka ujuda.

Neljapäeval, 1. märtsil sõitsime La Fortunasse, käisime kose juures, vulkaani jalamil, kus õitsesid orhideed ning liblikate farmis.
Sinna alla olime siis teel...ja tore oli et seal sai ujuda ka.
Ronimine vulkaani jalamile oli ettevõtmine, aga väike matk on alati tore ju.

Liblikaid oli palju, aga nendest said minu lemmikud...lihtsalt imeilusad.

Reedel, 2. märtsil (tädi sünnipäeval) suundusime taeva trammile ja taeva teele ehk siis sky tram and sky trek.
Kas ma olen valmis, mitte eriti veel...
Varustus seljas, kiiver peas läksime trammile, mis meid üles mäkke viis. Mina istusin ja mediteerisin (mida ma küll teen, mida ma küll teen) aga teel ma igatahes olin.
Õnneks oli Espar, kes ümbrusest pilte tegi...et ma hiljem saaksin kaamerast häha, kust tulime ja kuhu läksime.
Näeme küll võidukad välja, aga tegelikult ei ole veel mitte midagi juhtunud. Vahemärkusena peaksin vist ära mainima, et ega mul nüüd väga kuumad suhted selle kõrgusega ei ole...aga ennast tuleb ju proovile panna, isegi kui jalg terve selle aja vaikselt sul all väriseb:-). Muidugi kui peale kahte harjutskaablit tunned, et ikka ei taha seda läbi teha, siis saab sky trammiga tagasi alla sõita, aga kui oled juba nö kolmandale kaablile sõrme andnud...siis tuleb lõpuni minna.
Mina minemas ja karjumas nii kuis kõrist tuli.
Lõpetamas taevateed, läbi sai sõidetud 8 kaablit, millest 2 olid harjutamiseks ning viimane pildi tegemiseks, aga vahepeal olid kaablid mis olid 200 m kõrgusel ning kiiruseks oli 70km/h, pikim oli 760 m, kiirem oli 80km/h, kuid tehtud see sai:-) uhh.
Peale seda sõitsime edasi tehisjärve äärt pidi rippsildade ehk siis hanging bridge peale. Vihmametsas ja sildade peal lootsime küll rohkesti loomi näha, aga nii hästi meil ei läinud ja sillad olid jälle päris kõrgel ning pikad:-) aga tore jalutuskäik oli.



Laupäeval, 3. märtsil käisime pilve vihmametsas (cloud rainforest) lootuses hulgaliselt loomi näha, sest tegemist oli varajase hommikuga (pidavat sel ajal loomad/linnud eriti aktiivsed olema). Võtsime 3,4 km raja ette ning nägime täpselt 1 mesimummu ja 1 oravat...ning orav tundus, et oli ka Eestist emigreerunud sinna metsa:-) ahaa, Espar nägi/kuulis veel nelja tundmatuks jääda soovivat lindu üle pea lendamas...ei olnud tucanid, keda me otsisime.


Peale vihmametsa matka käisime kohviistandusest läbi, et endid registreerida tuurile ning seejärel toimus Espari etteaste - bungee hüpe 140 m kõrguselt vist kui õigesti mäletan. Meie Kirstiga olime siis toetav ja videotiim.

Papakoi nägime vähemalt lähedalt ära - oli teine vist pool kodustatud
Espar valmistumas
Ning seal ta kusagil kõlkus ja julgust kogus, esimene kord läks vähe untsu st hüpet ei tulnud tema poolt, aga teine katse (me samal ajal olime kohviistanduses) tuli ära - hüppega tundmatusse...rõõm Espari silmis garanteeris toreda õhtusöögi. Hip hip hurrraaaa.
Aga nüüd meie käigust Don Juani kohviistandusse. Don Juan on ise 74 a ning üles kasvatanud 7 või oli lausa 9 last. Nüüd on ta pensionil, aga külastajaid käib ikka tervitamas.
Tuuril saime ülevaate, kuidas kohvi alguse saab, mida tehakse enne, kui kohvi meie lauale jõuab, tegime ise kakaod ning jõime head kohvi.

Mhmm kohvi
Kohvi kuivatamine
Kakao purustamine - eesti naine, kange naine, aga välja tuli väga hea kakao, mida me kõik maitsta saime.
Keskel on toores uba, heledam uba on kerge röst ning tegemist on kangema kohviga ning tumedam ja õlisem uba on tume röst aga mitte nii kange kui hele uba. Lisaks kohvile ja kakaole ajasime Kirstiga läbi raudse masina ka suhkrurooga ning jõime suhrkuroa mahla.

Tuuri lõppedes saime maitsa erinva röstiga tehtud kohvi ning ootasime Esparit, kes peagi saabus ning oh seda rõõmu...tema päev kohe oli tehtud ning meie oma Kirstiga ka, sest saime ju käia kohviistanduses, vihmametsas...pura vida nagu kohalikud ütlevad ning õhtusöök oli meil tree house restoranis.

Pühapäeval, 4 märtsil alustasime sõitu Kariibimere äärde, hommikul käisime vaatamas koolibri nö lendu.

ja peale seda tahtsime külastada ka juustuvabrikut, kuid kuna oli pühapäev, siis oli see kinni ja me jätkasime sõitu Turrialba poole, kust tahtsime teha väikese raftingu enne Kariibimere äärde sõitmist. Läbisime San Jose (see võttis meil ligi tund aega) ja ka Cartago, mis kunagi oli olnud Costa-Rica pealinn...aga üldiselt pole linnades midagi teha (0 vaatamisväärsust). Peale lõunat olime Turrialabas, aga nagu juba eelpool öeldud, et tegemist oli pühapäevaga, siis seal polnud suurt midagi teha, otsisime ööbimiskoha, tegime 5 minutiga linnale ringi peale ja läksime hotelli. Pealegi hakkas sadama ning sadu kestis hommikuni ja meie rafting jäi vihma pärast ära. Mis seal´s ikka, teekond jätkus Kariibimere äärde. Tee peale jäi laiskloomade varjupaik, kuhu me rõõmuga ka sisse astusime, sest kes see ikka tahab terve päeva autos veeta.
Paadisõitu ootamas...väike linnu ja loomajaht
Laiskloom laisklemas
Laiskloomad, kes leiti metsast kui nad mahtusid peopessa ja nad ise arvavad ei on õde-venda...kuigi tegelikult ei ole. Ma muidugi ei suuda siimaani endale selgeks teha...kas mulle need olevused meeldivad või ei meeldi, et kas nad on nunnud või ei ole nunnud, aga liigutused - ausalt nii aeglased kui võimalik. Huvitavad loomad igatahes. Kuna Espar nö leidis laisklooma varjupaiga, siis meie ülesanne Kirstiga oli välja peilida tore söögikoht, mida me muidugi ka tegime. Leidsime tee äärest toreda itaalia koha Boca Chicka.
Enne kui söök lauda toodi oli võimalus meil seal ujuda.


Edasi viis tee meid ikka lähemale Kariibimere äärde, jõudsime Porto Veijosse, otsisime ööbmiskoha ning jäime sinna tervelt 2 ööks.
Meie bungalo
Kariibimeri
Teisipäeval, 6 märtsil otsustas taevas meile vihma anda, et me saaksime nö mittemidagitegemisepäeva endale ja nii ta läks, kohvi, bungalosse, lõunale, linna sisseoste tegema, kohvile, bungalosse ja tagasi linna õhtusöögile. Meie viimane päev, sest 7. märtsil oli vaja tagasi teele asuda, et 8. märtsi hommikul lennukile astuda.
Hommikukohvi ja rosinasai
Möllav meri
Lõunasöök Max´i restoranis
Poodlemine
Kolmapäevaks jõudsime tagasi San Jose´sse, kust püüdsime lennujaama teed üles leida, sest hommikul oli vaja auto ära anda ning meie ööbimine oli ka seal lähedal juba ette broneeritud.
Meie viimane peatuspaik