Loire org ja selle vallutamisest

Kui mingi pool aastat tagasi oli kindel et õde tahab mulle maikuus külla tulla, siis valmis mul plaan talle natukene Pariisi näidata ja kuna mul endal oli juba ammune igatsus oma ristitütart Alexandrat ja tema pere järele, siis sujuvalt Pariisist läksime üle Loire orgu. Õe Brüsselis käik jäi õige lühikeseks, sest enamuse aega veetsime me Prantsusmaal, aga kõigest juba siis järgemööda. Esmaspäeva õhtul saabus õde ja teisipäeva hommikul sõitsime rongiga Pariisi - seekordne ring oli natukene väiksem, kuna pididme juba kell 17:35 Austerlitzi jaamas olema ja rongi Blois´sse võtma. Niisiis teele jäid Montrmartre-Sacre-Coeur kirik-Montmartre kalmistu-Molin Rouge-La Fayette galerii-Louvre-Notre Dame.

Ilm oli pilvine ja sajune, aga õnneks nii hullusti ei sadanud, et oleks pidanud ostma endale Pariisi vihmavarju või siis keebi. Kirikutes (Sacre-Coeur ja Notre-Dame) süütasime ka küünlaid sugulase Cecilia mälestuseks, kes on jätkuvalt meie kõigi mõtetes ja südames ja edasi läksime Heleniga Montmartre kalmistule et leida sealt üles vähemalt üks-kaks kuulsust nt Zola ja Dumas.

Kahjuks jäid need kuulsused leidmata, roosipõõsa taga on näha Helenit uurimas, kes kuhu on maetud, aga tegelikult tuli välja, et see kuulsuste surnuaed on hoopis teises kohas tegelikult, seega on mida otsida ja avastada Pariisis. Kuna vihma hakkas vähe tihedamalt tulema otsustasime teha Moulin Rouge juures Starbucksis ühed kohvid...ja loomulikult olid ka kõik teised inimesed seda meelt...et vihmavarjus nö üks kohvi teha. Kohv käes võtsime suuna alla linna. Mida lähemale me all-linnale jõudsime seda tumedamaks ja kurjakuulutavamaks taevas meie kohal muutus ning lõpuks kärgatas kõu ja vihm paitas maad.

Helen ootamas vihmasaju lõppu, vähemalt puu all oli varju ja kaitset. Peale Notre Dame külastamist võtsime Heleniga suuna teisele saarele St Louise (Notre Dame saare taga), kust sai nii mõndagi põnevat soetatud ja seejärel rongijaama ja Blois poole teele, kus meid olid ootamas Krista, Simon ja Alexandra ja Elizabeth. Olgu öeldud et Krista on minu Apolloaegne sõbranna (töökaaslane) ning Alexandra on minu ristitütar ja nemad kõik elavad Prantsusmaal Loire orus Montrichardis. Koduks valisid mu sõbrad endale veski, mis vajab tööd, kuid ma olen täitsa kindel et lõpp-tulemus on imeilus. Kui ma nüüd komisjonis oma töö lõpetan, siis tean kuhu oma sammud pead sättima, et prantsuse keelt õppida ning oma öömaja tööga välja teenida:-) Abikäsi on seal majas vaja küll ja rohkem.

Veskisse tuleb muusemui osa, galerii ja see pilt on elumaja poolt - kuhu saan kunagi minagi oma tagumendikese jälle maha potsatada. Veski alt voolab läbi Cheri jõgi - romantiline koht. Reisi plaan oli võtta asja rahulikult, olla koos sõbradega, näha võib olla mõnda lossi (chateaux) ja juua hääd Loire või siis muud prantsuse veini...kõik etteseatud eesmärgid said hulgaga ka täidetud. Krista tuli meile vastu Blois´sse, mis asub üks poole tunni tee kaugusel Montrichardist, sõitsime koju ja tundsime end igati hästi. Kolmapäeval käisime (lapsed käisid) laulmas ja Montrichardiga tutvumas.

Teel laulutundi...

Sel ajal kui Alexandra laulutunnis oli, käisime meie Elizabethiga kohalikes varemetes uitamas - olime turistid.

Ja sel ajal kui Elizabeth laulis käisime meie Alexandraga kohvikus...ja

...mina kaunistasin linnapilti:-) Neljapäeval võtsime ette siis esimese jahilossi Château de Montpoupon. Krista viskas meid sinna ära ning meie päralt oli tervelt 2 tundi.

Jahiloss pargi/metsa poole pealt.

Lisaks sarvedele, mis olid nii seinal kui ka laes...

...sai nautida ka sõrakunsti:-) Pilte on nii palju, et kõike ma ei hakka siia üles riputama, aga muidu sobrasime kõik toad, mis avatud olid, läbi, piilusime toredasse kööki, mis muide oli käigus kuni 1977 aastani (siis läks viimane kokk pensionile) ja kuulasime jahipasuna puhumist...mis mulle jättis rohkem sellise haleda prääksumise mulje, aga ju sellised need jahipasunad on.

Seejärel tegime toreda tiiru lossi nö pargis (mis rohkem oli heinamaa) ja metsas...siit siis mõned vaated:

Heinamaa kunst, kuidas heina niita kuninglikul moel

Metsarajale oli tehtud tore loodusrada vanadele ja noortele

Kes olen mina, peal oli käpajälg ja siis alt sai vaadata ... hunt ... ning

...eemal metsas või võsas võis märgata plekkist hunti. Metsarada läbitud otsisime koha, kus saaks tassi kohvi juua, aga kuna sellist kohta seal ei olnud, siis kutsusime Krista endale järgi. Järgmisel päeval viisime Alexandra hoidjatädi juurde ja vaatasime sel ajal väikeses külas ringi. Käisime kohalikega jubedat kohvi joomas, sest ega prantslastele on väga raske seletada piimakohvi soovi. Ma küsisin meile kõigile piimakohvid ehk siis cafe au lait ja lauda toodi kolm kanget espressot kohvikoor tassi kõrval, siis käisime kitsefarmis kus tehakse kõike võimalikke asju kitsejuustust. Tegelikult ainult poes, sest farmi ekskursioonile oleks olnud vaja varem aeg kokku leppida ja oma küla külastuse lõpetasime kloostris, mis nüüd kuulub ameeriklastele.

Peale lõunat võtsime Heleniga ette väikese rongisõidu Chenonceau lossi juurde, mis on Loire oru üks kolmest suurimast vaatamisväärsusest ja mis asub tõesti kohe Montrichardi külje all (6 minutit rongiga).

Kuna tegemist oli vaba päevaga, siis loomulikult olid ka kõik inimesed platsis:-), aga noh seltsis segasem, nii me ka nende turistidega võidu tubades trügisime...aias oli õnneks natukene rohkem ruumi.

Ja siit tuleb nüüd suureringi küsimus, mis puuga on tegemist

Nii need päevad läksid, kiirelt nagu alati ja oli aeg jälle sammud Brüsseli poole seada, kuigi jah väike vahepeatus oli Pariisis. Helenile oli vaja näidata Ladina kvartalit, Rodin majamuuseumi, Napoleni viimset puhkepaika, Eiffeli torni ja natukene Champs Elyseed.