Vanasõna ikka ütleb, kui on sõpru Euroopas...tuleb neid külastada (ise mõtleja vanasõna) ja etteruttavalt pean ütlema, et väga palju on sõpru Euroopas, keda ma veel külastada pole jõudnud. Kuid asja juurde...selle nädalavahetuse veetsin Lille linnas Liinal külast. Kui teha kiire põik ajalukku...siis Liinaga saime me tuttavaks Konsistooriumis / Noorsootöö Keskuses.
See nädalavahetus 1-2 september kui me otsustasime kohtuda toimus Lilles ka Prantsusmaa suurim
vanakraamiturg / laat. Väljas olid inimesed oma vana kraamiga, poed oma kaubaga ning läbi käis sealt umbes 2 miljonit inimest - meiegi olime ühed nende seas.
Loomulikult et mitte janusse surra otse keskväljakul võtsime endile väikesed õlled ligi...sulandusime ühesõnaga massi...ja asusime kaubaga tutvuma. Kuna mul otseselt midagi vaja ei olnud...siis nagu ikka tulin mina sealt 2-päevaselt laadalt ära hea ja kvaliteetse toiduõliga salatite jaoks, dussigeeliga body shopist, 2 küüslauguga (Liina antud) ja 2 kilo kohalike õuntega...lisaks sain Liinalt endale näokreemi ja kogemata seljakoti...mis peagi leiab siiski tee tagasi omaniku juurde:-)
Siin siis mõned stiilinäited akendest ja linnamelust.
Peale esimesi saake suundusime keskväljaku suunas et leida üles Liina tuttav Elin oma perega:-), kes olid ka tulnud Belgiast Lille laata uudistama. Meie kokkusaamine leidis aset minule väga sobivas kohas. Nimelt saime kokku pangaautomaadi järjekorras, kus Elin ootas oma järjekorda, nii sain minagi kerge vaevaga selle va nutsukese kätte. Lille linnas oli sularahaga väike kriis, sest paljud automaadid olid lihtsalt rahast tühjaks tehtud...2 miljonit ikkagi linna peal tuterdamas.
Kui olime paar tänavat koos rahvaga liikunud, siis otsustasime väheke keha kinnitada. Lille laadal on PEAB üritus - sinikarpide söömine. Hind oli väga hea ning me sõime karpe tervelt kaks päeva järjest. Mhmm väga maitsvad olid.
Kui ma õigesti aru sain, siis tegelikult käib restoranide vahel võistlus, kes kõige rohkem sinikarpe jõuab teenindada ja rahvale sisse sööta. Õhtuks peaks restoranid kuhjama tühjad sinikarbid tänavale...et näidata oma kogust. Meil linna tänavatel selline asi silma ei hakanud...see oleks lihtsalt reostanud linna tänavaid...aga cidadelli lähedal ühes pargi kohvikus nägime küll ühte hunnikut.
See on nüüd teise päeva lõpuks tehtud hunnik.
Peale oivalist lõunasööki tuli Liinale super idee, mille me rõõmuga ka teoks tegime. Sest olgem ausad, me olime päris läbi esimese päeva laada toredustest...Niisiis võtsime Liina juurest kodust pikniku varustuse (pikk sai, juust, valge vein, oliivid, Elini tehtud väga head pannkoogid) ja seadsime oma jalad parki. Liina elab Lille vanalinnas, a la 200 m pargini kindluse ja loomaaia ääres. Loomulikult võttis pargini pääsemine oma jagu aega...sest ka seal pool toimus laat...aga kuna Liina on alati tahtnud sealses oaasis pikniku pidada, siis voila...sinna me ka jõudsime...ning lõppude lõpuks kuhu meil kiiret.
No kas on veel paremat kohta pikniku jaoks. Kõrval laua omanike koerad pakkusid meile koerte tagaajamise etendust ning meie lasime kõigel, mis laual heamaitsa.
Peale piknikku jätsime Elini ja tema perekonna lõbustusparki ja suundusime Liinaga tema juurde veini ja juustu sööma. Juttu jätkus meil kõvasti üle südaöö...kuid järgmisel hommikul olime kripsis-krapsis, sest pool Lille kirbuturgu oli meil veel täiesti nägemata. Alustasime kodu lähedalt ja loomulikult leidis Liina oma tulevas Burgundia kodu jaoks imelise serviisi.
Selle viisime ettevaatlikult koju müüja sõnad kõrvus kumisemas...pesumasinasse neid panna ei tohi, võib ainult käsitsi pesta. Niisiis on mul koht kuhu minna ja nõud millest kunagi ehk süüa:-).
Hommikune stiilinäide...lapse kõnnak on selline et, miks mina:-)
Imeline kooslus...mina ja Liina Lille kirbuturul.
Peale pikka kõndimist vanakraami turul, kus olid müügil vägevad peeglid, mööbel, nõud jne väsisime me jällegi ära, kuid ega meie lase endid kaua näljutada. Seega tegime toreda lõunapausi - sinikarpide ja valge veiniga. Sest kui on sinikarp siis peab ikka valget veini ka sinna juurde jooma.
Ja päevakene lõppes meil tsitadelli seina ääres selga ja jalgu puhates...ja oh seda imet, kui olime Liinaga rongijaama poole teel siis leidsime raamatu vanakraamiturult raamatu eesti keeles...südame alt läks kohe soojaks.
Oli üks imetabaselt vahva nädalavahetus. Aitähh Liina.
1 comment:
Oli lahe tõesti :D Ja eriti lahe on, et oleme juba kolmandat nädalavahetust järjest kohtunud. Aitäh eilse lobisemine ja öömaja eest!
Post a Comment