Sitsiilia

Võtsin kätte ja käisin ära. Neljapäeva hommikul lendasin Trapanisse (Sitsiilia läänekallas). Töökaaslane Maria tuli Poolast puhkuselt Palermosse (pealinn), rentis auto ja tuli mulle teise lennujaama ehk siis Trapanisse järgi.

Lennujaamas oodates Mariat, väike puuviljavaagen ja kohvi

Esimene peatus, kuhu me Mariga suundusime oli Erice vanalinn (Trapani lähedal mäe otsas) ja otseloomulikult söögikoht. Kuna Maria räägib väga soravalt lisaks paljudele teistele keeltele ka itaalia keelt, siis otseloomulikult saime kontakti kiirabitöötajatega. Nimelt mäeotsa sõites väikese peugeotiga (mootor väga võimas ei olnud) jälitas meid kohalik ambulants, kes oli tist ka teel sööma. 100 meetrit enne söögikohta nad said meist siiski mööda ning ju nad seal autos omakeskis rääkisid, et ju need turistid on, kes kogu aeg pidurdavad ja teise käiguga sõidavad:-) aga no tõesti, et läinud tõusu peale väike peugeot üles. Igatahes Maria vabandas poiste ees, et näh jah...meie seal ees teil tuterdasime.

Maria, rõõmus oma pasta üle

Vaade Erice mäelt

Erice tänavad

Tuulest viidud soenguga

Kõhud täis tegime jalutuskäigu vanalinnas ja mina ostsin endale mütsi, sest see on Sitsiilias augustikuus ikkagi väga vajalik riideese ja kuna Trapani piirkond on tihedalt seotud maffiaga, siis lihtsalt tuli osta selline don Corleone kübar, mina siis donna Corleonina. Mägi ja linn nähtud seatsime oma autorattad alla linna Trapanisse, et end korterisse sisse seada. Olime endale kolmetoalises korteris ühe toa kinni pannud, kus siis meie päralt oli üks suur tuba vannitoa ja WC-ga. Korter asus sadama lähedal ning Trapani vanalinn jäi väikese jalutuskäigu kaugusele.

Reedel sõitsime saarele nimega Levanzo. Millegipärast saime meie Nico (korteriomanik) jutust aru, et tegemist on imelise saarega ning kaunite randadega. Ehk meie järeldasime et tegemist on liivarandadega, aga võta sa näpust - puha kivine. Sadama lähedalt poest ostsime endale pudeli vett, mõned võikud ning jalutasime randa. Egas midagi asetasime endid kividele pikali ning kukkusime päikest võtma, vahe peal vette ja siis jälle välja. Peale paaritunnist päevitamist otsustasime lähedal asuva teise ranna ka üle vaadata. Meie üllatuseks avanes meile teises rannas kena männisalu ehk teisisõnu oma rätikud saime me kenasti asetada viludasse männisallu. Tahtsime seal rannas ka väikese ujumise teha, aga kui kohalikud hakkasid meduusakesi välja tooma, siis me otsustasime et ohutum on mitte vette minna/jääda. Kuna olime saarel ja sealt juba nii lihtsalt tagasi ei tule...siis veetsime seal kenasti aega kuni kella kuueni.

Levanzo saar

Meie kivine rand

Õhtul käisime Trapani vanalinnas, kus toimusid Neitsi Maarja Taevaminemise püha pidustused. Orkester mängis ning Maarja kujuga liiguti läbi linna katedraali juurde, kus siis enne südaööd toimus jumalateenistus ning veel hiljem ilutulestik. Viimasest jäime meie ilma, sest aeg oli hiline ning uni kippus peale.
Laupäeval käisime Monreales (Palermo lähedal) ja Segesta varemetes. Monreales asub katedraal ja klooster, peale vaatamisväärsusi sõime jällekord pastat vaatega Palermole ja Segestas asub vana kreeklaste poolt tehtud teater ning Dooria tempel või selle varemed. Segestas ostsime endale õhtuks piletid Sevilla Habemeajaja ooperi etendusele, mis toimus seal samas vanas Kreeka teatris (varemetes). Nii et plaanid on kenasti ka õhtuks tehtud.

Monreal lõunasöök tuviga

Segesta

Etendus pidi algama kell 21:30, aga loomulikult itaallaste puhul ei üllata ju see, et ikka alustatakse hiljem, esimene vaatus lõppes mingi 23:30 ning meie otsustasime koju minna. Kaua sa ikka jõuad seal kivi peal istuda. Teatrisse toodi meid bussiga (asub teine mäe otsas) ning nii meie kui ka paljud teised lootsid bussiga alla parklasse saada peale I vaatuse lõppu, aga no kus sa sellega, bussijuhid keeldusid alla sõitmast, sest osa inimesi panid jala minema alla parklasse ja kuna tee on nö inimesi täis, nemad seda riski ei võta ja alla ei sõida. Ega me ka ootama ei hakanud, kui päeval saime jalgsi mäe otsa ja sealt alla, siis asusime meiegi Mariga jalgsi teele alla parklasse (olgu öeldud, et tee oli prozektoritega valgustatud).

Segesta varemetes

Soolaväljade muuseumis

Soolaväljad

Pühapäeval käisime soolamuuseumis, mis asus suurte soolamaardlate vahel ning seejärel seadsime sammud randa (seekord lootuses, et on liivane rand). Sõitsime üles San Vito Lo Capo poole. Lähedal asuvas linnas tegime lõuna peatuse ning meie toreda puhkuse lõpetasime rannaga. Muidugi oli rand üle rahvastatud, itaallased tulevad randa ikka terveks päevaks ning auto pargitakse võimalikult ranna äärde...et ei peaks üleliia kõndima. Maria otsustas lõpuks kaardid sõpradele ära kirjutada ning tagasi teel lennujaama posti pista. Mina lebasin päikese käes ning käisin end vees jahutamas. Lend väljus enne kaheksat õhtul ja koju sain kenasti enne südaööd.

Liivarand täistuubitud inimestega

Lõunasöök, mhmm pasta