Ei saagi hästi aru, kuhu see märtsikuu vahepeal kadus. Mida siis põnevat juhtus?
Märts algas Tallinnas käiguga ja kohe teatriga. Käisin vaatamas Linnateatris "Neli aastaega" tükki ning ütlen ausalt, mulle ei meeldinud. Ainuke tore koht oli struudli tegemine:-). Ma isegi ei oska öelda, mis ei meeldinud, aga kogu tükk jättis väga negatiivse mulje...nagu mitte midagi siin elus ei ole peale draamade ja lõhutud perede/elude. Miks inimesed ei tunne rõõmu väikeste asjade üle? Aga see selleks.
Kuna Kerli oli nädal aega Thoriga Eestis (Thor tahtis natukene ikka talverõõme nautida), siis käisime Valgehobusemäel suusatamas...jah ühel hommikul tuli ikka lumi maha ning teisel päeval Jeti jäähallis uisutamas. Päris tore oli suusad ja uisud jalga saada. Sain Thoriga veel kinos käia ning vastlapäeval hernesuppi ja kukkleid süüa. Peale nelja päeva veetmist Kerli ja tema perega läksin Kärdule külla ning temaga võtsime ette 20 km linnamatka Paljassaarele. Ehk siis Kristiine keskus-Paljassaare tipp ja tagasi. Ütlen ausalt, et sain toreda üllatuse osaliseks, sest ma tõesti polnud oma Tallinna elu jooksul kordagi sinna sattunud ja veel jala. Paljassaarel on tehtud tore matkarada, kuigi jah rahvasuu räägib, et kevadel-suvel on see poolsaareke rästikutest tulvil ning keegi sinna ikka eriti ei kipu, aga koht ise on vahva...kui ma õigest aru olen saanud, siis vanasti (nõuka ajal) oli see sõjaväe baas ja tavainimestel sinna asja ei olnud.
Soomest: Jah, seal käisin ka. Nimelt kutsus Keemiaagentuur mind testile/vestlusele ja dokumentide näitamisele. Viibisin Helsinkis 24 tundi. Pühapäeva õhtul sõitsin laevaga üle, leidsin hotelli ning järgmine hommik toimus 2 tunnine test ja peale lõunat intervjuu ning dokumentide ette näitamine. Tänaseks on ka tulemused teada, tööle ei võetud ja listi ka ei pandud. Seega Soome ma hetkel minema ei hakka.
Kui lõpuks linna elu jälle seljataha sai jäetud, otsustasin et aeg on minna paastulaagrisse. Mõeldud-tehtud. Reedel sõin hommikust ning peale seda alustasin juba väikest ettevalmistust paastumiseks, kohale Karilatsi kanti läksin reede õhtul. Tervitusšnapsiks pakuti kohe magneesium sulfaati, mis siis kõhu lahti tegi ja peale seda võis natukene jalutada ja siis juba sauna minna. Mina viibisin laagris esmaspäeva lõunani ja meie paast oli puhtalt vee peal. Mis mind ennast üllatas, et selle aja jooksul ei olnud üldse mingit söögi peale mõtlemist ega söögi isu. Jõin oma vett, käisin jalutamas, Leena (kes seda juhtis) vaatas pendliga asjad üle, rääkis paastumisest, miks ja kuidas. Miks on klistiir vajalik jne. Pühapäeva hommikul ja esmaspäeval ma tundsin et lihased hakkavad valutama ja jalutada eriti ei jaksanud / viitsinud. Kuid see on ka arusaadav, sest sool hakkab kehast välja tulema. Esmaspäeva lõunaks tegi Leena mulle tee peale kaasa mee ja sidrunijoogi. Mul oli vaja enne kojuminekut veel Tartust läbi käia ning lihtsalt väike kartus autojuhtimise ja võib olla kehva enesetunde pärast. Kodus algas aga paastust välja tulek. Ise arvan, et sain sellega kenasti hakkama. Kõige tähtsam esimestel päevadel ongi soola vältida ja nüüd püüan soola vältida nii palju kui võimalik, aga loomulikult ei ole see minu elu eesmärk. Laagris olles kaotsin 2,5-3 kilo...ja hetkel pole see tagasi tulnud. Nii et hoogsalt siresäärsemaks ja suvemeeleollu. Kodustega oleme süüa teinud ja soola püüdnud vältida ning asendada teiste maitseainetega. Loomulikult on paljudes maitseaintes sool juba sees, aga teadlikult me soola järgi ei ulata. Kui siis igaüks võib ise soola juurde raputada.
Oma kehakatsetustega olen sealmaal, et 5x ENDOS protseduur läbitud, võtsin veel 5x lisaks. Sest 5x on asi ikka valus ja mina hoidsin küünte ja hammastega toolist (massaazilauast) kinni, kuid nüüd seitsmendal ja kuuendal korral tundsin, et polegi enam nii valus see vaakum. Ju siis hakkavad seal naha all mingid rasvad ladestuma ja laiali valguma. 3x korda on veel käia ning siis jätan väikese vahe sisse.
Selline see märtsikuu oli.
No comments:
Post a Comment