Nädalavahetus linnas

Nädalavahetus algas reedel teatriga. Kultuuriaknaks oli Linnateatri näidend Ohvrit mängides. Väheke etendusest, tegemist oli vaimuka ja tänapäevaselt iroonilise ühiskonnapeegeldusega, lahates üht ürgseimat inimlikku tunnet – hirmu. Peategelane Valja - kõrgharidusega noor mees, kes töötab miilitsas, kehastades kuritegude rekonstruktsioonide ajal ohvrit. Väljaspool tööd püüab ta omal moel toime tulla elu ebameeldivustega nagu isa surm, ema suhe onuga ja pettunud armastatu. Valja on hamletlik tegelane, kes küll märkab elu ebaõiglust ja pealiskaudsust ning kannatab selletõttu, kuid ometi ei suuda asuda tegutsema, et olukorda parandada – vähemalt kuni hetkeni, mil kujutlus ja tegelikkus omavahel lõplikult segamini lähevad. (www.linnateater.ee)

Peale teatrit sai korra Molly Malonest läbi hüpatud ja enne kahtteist olin kenasti juba kodus. Laupäeva hommikul lasin kohvil heamaitsta ning nautisin kena kevadet. Käes oli laupäev ja ees tervelt kaks kontserti. Esimene algusega kell 17.00 toimus Estonia kontserdisaal Jazzkaare raames Son de la Frontera. Tegemist oli hispaanlastega, kes otseloomulikult tõid kaasa flamenkorütmid ning peale esimest laulu kui lasti ka kitarrid käiku olin mina kadunud hing. Loomulikult ei puudunud esinemisest ka mõned flamenkotantsu sammud.

Teine kontsert oli kell 20.00 klubis Überblingen ja esinejaks kuulus muusik ja filmirežissöör Emir Kusturica ja tema lustlik Balkani ansambel No Smoking Orchestra. No Smoking Orchestra loomingut loetakse firmakokteiliks Türgi marssidest, mustlasviisidest, Lõuna-Ameerika sound'ist, kantrirütmidest, technopop'ist, „umpsa-umpsast", lääne reministsentsist, akordionidest, rahvuskitarridest ja muudest viidetest sellele, et ansamblit ei saa stiili poolest ühtegi kategooriasse paigutada. Oma esinemisega jagasid nad kuulajatega rõõmsalt oma uut muusikat, vanu hitte, positiivset energiat, unikaalset aurat ja tõelise Balkani vabaduse hõngu.

Aga mis juhtus peale hommikust kohvi ja enne kontserte - nimelt käisin sõbrannaga kohvi joomas ja peale seda Pirita metsas jalutamas. Tore, et ka Tallinnas on veel kohti, kus saab vaikuses ja rahus jalutada saatjateks jooksijad, kõndijad, ratturid ja muidu spordihuvilised inimesed. Mingil hetkel mere ääres kohvi jooma minnes tekkis meil ka mõte, et peaks võib olla pühapäeval korra Soomes ära käima - aga heade piletite puudumisel jäi see siiski ära. Eks kunagi teinekord siis.
Minu arvates vahest väikeseid hulluseid tehes võib tunda tunnet - olen elus ja valmis tegema meeletusi ja seda hetketujul. Alati ei saa elu kontrollida, vahel tuleb lasta end meeldivalt ka üllatada. Mõtlen siin just seda, Soome - miks ka mitte...Lisaks Soome plaanile pidasime veel pikniku plaani ja peale teise sõbranna telefonikõnet olime oodatud pühapäeval kirikusse tema leeripäevale. Sündmusi ja tegevusi kohe kamaluga:-)

Kuna Soome reis jäi ära, siis otsustasin pühapäeval kirikusse minna. Seda enam, et sõpradel oli selline tähtis päev nagu leeripäev. Hommikul tundsin ennast nagu tõeline pühapäeva nautleja. Riided selga, klaas mahla kosutuseks kurgust alla ja teele - linna. Mõte oli vaikselt juba peas küpsenud, kuidas võtan linnast kohvi piimaga, väikese hommikuse saiakese, lilled sõpradele ja vudin aga Lühikesest jalast üles Toompeale. Tegin selle kõik ka teoks tundes ise ennast väga õnnelikuna.

Peale kirikut läksin koos sõpradega nende poole. Mida ikka paremat veel ette võtta kui kaunis kevadpäev koos sõpradega. Aeg on ju ikka selline, mis eest ära jookseb ja ega me keegi nooremaks ka ei saa.

Rõõmsaid sõnumeid sain sel päeval veel, nimelt ulatasid sõbrad mulle kutse 5. juuliks kirikusse - ooo milline rõõm? Otse Islandilt ja kohe kirikusse - laulatusele.
Tänaseks lõpetan oodates uusi rõõme ja juhtumisi kevadest.