Sain neiud kenasti Charleroi lennujaamast kätte. Sõbranna Kerli auto ja TomTom kaasas ning sõit võis alata Brüsselisse (Charleroi lennujaam on üks 1 tunni kaugusel pealinnast). GPS üritas meid vahel küll sundida üle põllu või läbi tunneliseina sõitma ning agiteeris meid muudkui vasakule hoidma, aga ega meie alla ei andnud. Lõpuks kui mõistus juba otsas oli, siis õngitsesime välja traditsioonilise kaardi ja vaatasime järgi, kus täpselt oleme. Tegelikult tuleb tunnistada, et TomTom oli täpne, aga ma ise ei tahtnud teda uskuda. Usalda, aga kontrolli.
Laupäeval magasime kaua ning nautisime hommikut.
Lõik Katalt, mida ma ei hakka ümber jutustama ... enne sai käidud mõnusalt duši all (istudes, kuna eelmisel õhtul dušikardinat demonstreerides oli selle hoidik lõplikult otsad andnud, nii et kardin vajus Siljale kaela, ja niiviisi pritsis vähem), jõime taevalikku latte´t ja sõime röstsaia magusa juustu ja rabarberimarmelaadiga.
Umbes 12 paiku asutasime end siis lõpuks välja, kõigepealt viisime Kerlile tema auto tagasi ja siis sõitsime trammiga Euroopasse - vähemalt sinna kvartalisse. Üle sai vaadatud minu töökoht ja veel terve hunnik Euroopa Komisjoni ja Parlamendi maju. Väike vahepeatus oli Luxi platsil, kus nautisime ühes välikohvikus Krieki.
Edasi viis tee meid vanalinna, kus seina seest vaatas vastu kullatud naisekuju. Kata sõnad: ...mida pidi silitama, et ikka õnne oleks terveks eluks. Jaanikal õnnestus ennast Jaapani turistide hordi vahele pressida ning õnnepai ära teha. Mina ütlesin, et eksperimentaalkorras mina seda tšikki seal näppima ei hakka, ja vaatame siis, kellel parem õnn on. Vaevalt jõudsime paar sammu sellest kohast eemale astuda, kui juba jäi mu tossunina ühe tänavakivi taha kinni ja tõmbas selle lihtsalt pinnasest välja. :D Teisalt aga astusin ma veitsa valesti, kuid ei väänanud siiski jalga välja, mis oli ilmselge õnn. Seega ei saa kuju käperdamise kohta veel adekvaatseid järeldusi teha.
Peale daami jõudsime juba selle vägaväga kuulsa Pissiva Poisini. Ma ei arvanudki, et ta mingi hiiglane on, aga no kuulge! Vaatasin netist järele praegu, et ta on 61 cm pikk – ise tahtsin umbes poolt meetrit pakkuda... Riietatud oli ta kärtsoranži, ja edasi liikudes saime ka teada, miks. Kas pole mitte äge, kui sa üritad oma kaaslasi veenda selles, et on vaja Brüsseli geibaaridesse olukorda kontrollima minna ja siis satud heast-paremast-peast järsku täiesti ehtsa geiparaadi keskele? See oli alles möll, igal pool vikerkaarelipud ja kummalistes (vastassoo) kostüümides inimesed. Ja need suured autod, rekkad, bussid, millest igaüks üritas tümakaga teisi üle mängida - need olid möllavat-tantsivat-reivivat geikogukonda täis.
Õhtu veetsime kodus, sest Eurovisioonile tuli igati kaasa elada. Jõime head veini ja magustoiduks olid maasikad-mustikad mascarponega. Minu hääl kuulus Eesti laulule ja tüdrukute südamed oli võitnud Norra europoiss, nagu ka paljude teiste südamed.
Pühapäeval sõitsime metrooga Atomiumi juurde ning järjekordselt tabas meid üllatus - seal toimus kontsert - heategevuslik vabaõhukontsert Belgia tuntumate artistidega. Seega olin ise väga üllatunud et nii palju linnas toimus ning Kata ja Jaanikagi said põnevat Brüsselit tunda.
Selle kana ma söön ära ja friikad peale kauba
Öö oli lühike, lend väljus kell 6.35 hommikul ja buss lennujaama MIDIst kell 4.30 hommmikul. Mina püüdsin väheke magada, sest kell 8 hommikul olin juba teises lennujaamas uusi külalisi vastu võtmas. Saabusid Elina ja Küllike Apollost.
No comments:
Post a Comment