Puhkus Eestimaal

3. juuli saabus ja mina olin oma pakitud kottidega valmis lennujaama minema. Lend muidugi hilines natukene, aga see ei lasknud minu tujul langeda - olin ju teel ikkagi koju, pere ja sõprade juurde.

4. juuli vara hommikul - öösel võtsid mind lennujaamas vastu sõbrad, kes tulid kiljudes ja karjudes mulle vastu. Süda kohe rõkkas rõõmust, sest olgem ausalt - minul oli ikkagi kõige vägevam ja kärarikkam vastuvõtt.
Jõudsin kenasti sõpradega Lii juurde, kus toimus shampuse ja maasikatega vastuvõtt, sealt edasi siirdusime kell 3 öösel Vabaduse väljakule seda kuulsat risti vaatama. Rist jättis öös päris võimsa mulje, parem kui päevavalguses. Huvitav oli näha noori ja vanu öösel selle paljukirutud risti juures. Kes uudistas - mis materjal, kes kirus - kas oli vaja ikka nii palju raha masu ajal raisata jne jne. Mina aga ütlen, tore et jälle on koht, kus kohtuda?
Magama saime varavalges kell 5 hommikul ja äratus oli minul kell 8, sest kell 9 oli vaja olla juuksuri juures. Nii algas siis minu puhkus Eestimaal.

Peale kaunist soengut külastasin tuttavaid ning ootasin, et saaks juba laulupeole. Kõige enne karjusime laulupeo rongkäigus Räpina inimestele ergutushüüdeid. Seega kui mina laulupeo värvatest sisse sain, tundsin et olen igati ühe hää eesti õlle ära teeninud. Nahk oli jooksmisest märg, aga tunne oli juba täitsa laulupeoline-isamaaline.

Nii me siis võtsime aga laulukaare taga murul istet ning sõime ühe hea eesti burksi ning õlle. Need, kes laulupeol olid, teavad väga hästi, et liikumine ja teineteise leidmine oli seal ikka väga raske. Ei olnud seal ei ruumi istumiseks ega astumiseks. Kuid nagu ikka üks tugev eesti naine - alla ei anna ja pressib end igalt poolt läbi.

Seekord jäi mul tantsupidu nägemata, aga laulupidu sain selle eest kohe kaks korda, nii laupäeval kui ka pühapäeval.

Tallinnas oleku ajal jõudsin külastada Kairikest, kel pojake veebruaris sündis ja KIKi rahvast ning siis oligi juba aeg koju sõita - Räpinasse. Auto oli täis minu nodi, ema nodi ja õe ning isa nodi. Aga häid lambaid ja kraami mahub ikka ühte autosse palju, nii me siis sõitime.

Räpinas sai palju puhata, päikest võtta, maasikaid, vaarikaid ja seeni korjata, lisaks külalisi vastu võtta ning ise külas käia.

Kes siis kõik külas käisid ja kelle juurde ise jõudsin?

Anneli ja Riho käisid külas, meie jutustamine kestis kella 3ni öösel, õnnistasime aga Anneli auto sisse ja ajasime külajuttu. Kärdu juures käisin õega rõdupeol, kanuukesega üle jõe ja oligi jälle pidu. Anneliga jalutasin pargis, sest vaja oli ju päevanorm samme ära käia/teha.

Tädi juures käisin suvitamas, siis tuli Jaanika Räpinasse, kellega käisin ka oma sõprade juures Võrumaal, kus veetsime kõik imelise päeva. Katre juurest lipsasin ühel õhtul läbi ja ma täitsa usun, et meil oleks juttu jätkunud veel päevadeks, aga isegi see killuke oli vahva ja armas, mis me koogi ja kohvi taga veetsime.

Samuti käisin perega teatris, Vihurimäe ja Kolhoos´i vaatamas, veel sain endale uued prillid. Annela lipsas minu juurest väikese Emiliaga läbi ning ise käisin väikest Randot (Anti ja Kaja poeg) vaatamas. Kariniga käisime saunas, ajasime saunajuttu ja tundisme elust lihtsalt mõnu - hea kui saab ikka väljas istuda ja eesti õlut rüübata ning lihtsalt olla.

Viimased päevad veetsin Tallinnas, sain seekord Kärdu juures peavarju, selle ajaga käisin Evelinil külas, jõin Kärduga öösel veini, kohtusin oma Pariisi kaaslastega Küllikese juures ning viimasel päeval nägin veel Aimet, Kirstit ja Manni. Mannike oli nii lahke ja viskas mu lennujaama ära.

Brüsselisse jõudes oli hing vähe haige, sest korraga ei olnudki mu ümber enam sõpru, tuttavaid ja perekonda, kõik oli korraga vaikne. Kolm nädalat pidevalt jutustamist ja järsku vaikus - imelik. Siiski elan edasi oma puhkuse meeleolus ja mõtlen ikka neile kõikidele kohtumistele ja olemistele, mis aset leidsid?

Tänud kõikidele, kes minu jaoks aega leidsid, kallistan teid südames hästi kõvasti ja loodan, et jõulude ajal näeme jälle.