Peale IKEAd, pesumaja tundsime Kerliga, et vaja oleks sel kaunil päeval kuhugi ujuma minna - loodusesse. Koht, mis Kerlile meenus asus Brüsselist umbes 100 km kaugusel- Lac De L´Eau D´Heure. Mõeldud-tehtud, nii me äkki/kohe mõtlesime, et sõidame aga ujuma. Mis seal ikka? Eestis oleks kõik looduslikud ujumiskohad käe-jala juures, aga näe siin Brüsselis tuleb pikk maa maha sõita enne kui vee juurde pääseb.
Tomtom juhatas meid päris vahvatesse väikestesse küladesse, maastik muutus ja järsku ilmusid niitudele ka lehmad ning lambad. Olime jõudnud maale. Vee äärde jõudsime umbes kella kaheksa ajal õhtul, aga vot ujumiskoha leidmine oli kõige selle juures vaat et raskeim ülesanne. Vett nägime, aga liivaranda mitte - lõpuks seda liivaranda ei leidnudki aga koha, kus arvatavasti ujumas käiakse küll. Kui meie sinna jõudsime oli see juba kinni ja ega suurt isu ka ei olnud enam ujuma minna, sest Belgias ei lähe keegi omal vastutusel ujuma ja ei uju, kus aga juhtub? Siin on kindlad kohad ja kellaajad, millal ujuda võib?
Sellegipoolest pidasime väga ilusa väikese pikniku ning umbes kella kümne paiku õhtul saime aru, et kõhud nõuavad oma - süüa ja kohe. Vaatasime kaardi pealt järgi, milline linn meile kõige lähemal asub - valik oli Charelroi ja Dinant ning kuna Kerli oli varem Dinantis käinud, siis võtsime selle linna vallutamise ette ja lootsime, et midagi ikka kella kümne, ühteteistkümne ajal süüa saab.
Dinanti sissesõit oli imeline, meie ees avanes vaade valgutatud kaljule, kus oli vana kindlus. Tõeline pärl päeva/õhtu jooksul. Väga ilus vaatepilt. Kuna ma loomulikult fotokaamerat kaasa ei võtnud, siis panen siia webilehe, kust leiate selle väikese linna kohta infot: http://www.dinant.be/index.htm?lg=3
Koju saime peale südaööd, aga päev oli vahva - käisime ju peaaegu Prantsusmaa piiri ääres ära - suts siia-sinna. Meile toredatele Eesti neidudele ei ole miskit rasket - kõik ideed tuleb kohe ellu viia siin elus, c´est la vie.
No comments:
Post a Comment