Ärkan hommikul, kõik on kena. No jah nii kena kui 6:45 olla saab. Iga päev vähemalt 4 päeva nädalas mõtlen, et täna ei lähe prantsuse keelde, lihtsalt magan ja siis tööle. Aga minu parem mina on siiski mind voodist välja tirinud ja kooli saatnud. Ennekõike kaotan ju mina, kui prantsuse keelde ei lähe.
Igatahes, see selleks. Ärkan, teen kohvi, võileiva ja sätin end teleka ette Telematin vaatama. Olen endale lubanud, et seni kuni pratnsuse keel on hommikuti, kuulan uudiseid selles keeles. Nii edasi - ja siis järsku tunnen kuidas huulel hakkab miski oma elu elama ja kohe kiiresti algab elu. Tõttasin vannituppa ja ennaäe imet - seal ta on - külmavill. Väike aga tubli. Ma ju võiksin lasta tal seal olla ja ilutseda, aga kuna ta tuli lubaküsimata ja kõige ebasobivamal ajal, siis alustasin kohe vastuvõitlust Ameerikast ostetud "abreva" ravimiga. Tulnud siis varem, aga nüüd kui ees on Pariis, Troyes, Eesti esinduse jõulupidu jne jne - siis ei ole see lihtsalt lubatud.
1 comment:
Ja kuidas kõlaks nüüd see luuletus prantsuse keeles?
Post a Comment