...et kilod kaoksid iseenesest, mitte midagi tegemata.
Vastus: Naudi oma elust iga hetke ja ära muretse nende kilode pärast. Elus on palju muudki, mille pärast muretseda. Teine võimalus on sõpradega vahvaid kokkuleppeid sõlmida...et oleks eesmärk. Tõsi ta on ju on, et peale 30ndaid ei taha see kilo nii kergelt kuhugi minna - jääb aga puusale töllerdama (oi mulle meeldib see sõna) ja tunneb end seal imehästi.
...et jooksmine pargis oleks üks mu lemmiktegevusi.
Vastus: Veel ei ole jõudnud arusaamisele, miks inimesed jooksevad, mina pean ennast näiteks sundima jooksma ja küll siis hakkab aju igasugusid väikseid märkusi tegema/märkama, nagu oi jalg valutab siit ja sealt, oi jalg tõmbab krampi siit ja sealt, oih nüüd hakkas veel pistma ka..parem kui sa siljakene kõnnid, kiirelt aga kõnnid ja mitte ei jookse. Niisiis jooksmise armastuseni on mul veel pikk maa minna - aga ma ei heida meelt. Harjutamine teeb meistriks ja kõige tähtsam on ikka oma hinge eest hoolt kanda (nii ütles Toots).
...et muremõtted ei jõuaks minu koridorist kaugemale.
Ma tahaksin et kõik minu sõbrad, tuttavad ja kodused (perekond) oleksid terved, õnnelikud ja teeksid täpselt seda, mida nad tahavad (oma eluga). Vahest teevad paljud inimesed midagi sellist, mida nad tegelikult teha ei taha, olgu see siis töö või õppimine. Ja vahest on teistel meie suhtes ka kõrgemad nõudmised, kuid MIKS? See ei peaks ju nii olema, elada tuleb oma elu ja samas tuleb leida rõõmu kõigest, mis ette võtad, nagu öeldakse, iga halb kogemus on millegi jaoks hea - ka halvast kogemusest õpitakse.
Ilus laul Frank Sinatralt
...et prantsuse keel hakkaks külge nagu takjas.
Vot jah, sellele mul vastust ei ole, ma peaksin vist oma mp3 mängijasse mõned lihtsamad prantsuse keelsed laulu panema ning jooksma minema:-) Saaks kohe kaks kärbest ühe hoobiga.
...et sõbrad/tuttavad enndast rohkem märku annaksid.
See ei käi kõikide sõprade kohta, aga kes end ikka puudutatuna tunneb, siis ootan uudiseid. Ma nii väga tahaksin osa saada teie elust ja tegemistest ka sel ajal kui olen siin Brüsselis. Aga eks see ole paratamatus, vahemaa on üks naljakas asi, mis lahutab su sõpradest, kuid samas toob minu ellu ka uusi sõpru. C´est la vie.
Eile käisin sugulase Hanno ja ühe tema tutavaga IKEAs ja Coras shoppingul. Nii tore - Hanno oli mulle tomtomi eest, ütles kuhu minna, kus ettevaatlik olla. Mulle meeldis. Hiljem koju tulles tegelesin külgpoksi tagurdamisega, sain hakkama aga mitte kohe siuh-sauh ja pargitud. Nihverdasin kahe auto vahel päris pikalt, kuid nüüd olen vähemalt oma tänavale parkeerunud.
1 comment:
Ma võin vastata küsimusele, miks inimesed jooksevad. Minu arust mõned inimesed kohe on jooksuinimesed, kehaehitus on selleks loodud. Pean tunnistama, et minu jooksmist võib ka nimetada pigem sörgiga vahelduvaks kiirkõndimiseks ja mul on alati kahju nendest, kes hambad ristid ja nägu justkui valukrambis mulle vastu jooksevad. Meelis ütleb ka, et kuigi ta on keskkkoolis jooksuvõistlustes esikohtadele tulnud, pole ta seda kunagi nautinud. Aga mis ikka, kõndimine on ka hea küll, lihtsalt aega kulub rohkem. 15-minutilise jooksu asemel tuleb tund aega käia :)
Post a Comment