Reedel, 26. märtsil saabusid Brüsselisse Kärt ja Anneli. Kuna päev varem olin Kerli lennujaama viinud või õigemini tema auto lennujaamast ära toonud ja üle tunni ummikus olnud, siis otsustasin end juba varakult lennujaama sättida. Seega olin kohal juba enne lennuki maandumist. Kõik on ja oli täpselt kui filmis "Love Actually". Põnev ja pisarateni liigutav on näha, kuidas inimesed tulevad lennukilt, neile on vastu tulnud sõbrad, pere, sugulased. Nii minagi jälgisin saabumisi ja ootasin oma kalleid külalisi. Ja siis nad tulid, mul pisarad kurgus ja kuidagi nii hää ja kerge olla - nagu oleks kodu sinu juurde just saabunud.
Miks see nii on? Meid ühendab 10 a. Imantal elamist - sealt korterist on läbi käinud väga palju sõbrad. Minagi käisin vahepeal ära ja tulin tagasi ja läksin jälle, aga Imanta jääb meile ja muidugi Setu maffia geen. Oleme kõik pärit Räpinast.
Taaskohtumine oli pisarate vaba, aga väga ilus, otsisin parklast shampanjakarva välgu üles ning sõit algas koju. Peale õhtusööki ja tervitusvahuveini tegime esimese jalutuskäigu vanalinna:-)
Laupäeval põrutasime Brügge - Madalmaade Veneetsiasse. Sõit läks kenasti ja nagu niuhti olime Sofie juures. Sealt seadsime sammud koos Sofiega salati restorani ja siis algas turistlik jalutuskäik Brügges. Käisime kirikustes, nägime Migelangelo "Madonna lapsega" skulptuuri ja siis ronisime torni tippu - 366 trepiastet. Edasi läksime paadireisile ning Dumon shokolaadipoodi. Õhtu lõpetasime Republique pubis ning oligi vaja hakata vaikselt tagasisõidule mõtlema. Huvitav üllatus tabas meid kiirteel - nimelt oli kiirtee täiesti pime, isegi seda ei olnud näha, kust peab maha sõitma? Aga lõpp hea kõik hea, Brüsselisse jõudsime ja ummikusse sattusime - aga kamba peale tulime ka sellest ummikust auga välja. Koju jõudes panime DVD "Palgamõrvarid Brügges" käima, ning jälgisime kohti, kus käidud ja mida tehtud. Sel õhtul olime värskest õhust ja kevadest nii väsinud, et mina enam filmi lõppu ei näinud, silm vajus kinni ja unemati ründas oma liivakotiga.
Pühapäev oli Brüsseli päev, peale hommikusööki läksime MIDI turule ja sealt tagasi tulime igasuguste puuviljade ja päikesekuivatatud tomatitega ning lisaks muidugi lilled rõdule ja rosmariin ning tüümian Annelile. Peale turgu ning puuvilja söömis lõunaks, läksime kohalike vaatamisväärsustega tutvuma. Kella kuueks jõudsime taas koju, mina läksin Kerlile järgi ning tüdrukud jätsin omapead tegutsema. Ja kui mina tagasi jõudsin...magas üks hambad laiali ja teine tutvus ajakirjandusega. Mis mulle kõige rohke rõõmu valmistas oli see, et sõbrad tundsid end hästi ja koduselt. Kui kõik olid jälle pinksis-ponksis läksime Atomiumi vaatama ning pilte tegema ning õhtu lõpetasime igavese tule lõvide juures.
Täna viisin sõbrannad lennujaama...arrival parkimisse - andes mõista, et ma ei taha neist veel lahkuda...aga iga lahkumine on ju varsti kohtumine - seega näeme varsti ja Brüssel on alati teile avatud - andke aga teada, kes tulla tahab ja kuna ning ma võtan kõik rõõmsalt vastu.
No comments:
Post a Comment