Khmeeride maal

Koht: Kambodzia - Khmeeride maa
Aeg: 10.-21. märts 2010
Reisikaaslased: Kirsti ja Espar
Kohad: Sihanoukville-Siem Reap-Phnom Penh (Kambodzia) Bangkok (Tai)

Minu reis algas Brüsselist 10. märtsi hommikul kui suundusin rongile, et sõita Londonisse. Ees olid ootamas Kirsti ja Espar. Lend väljus Londonist kell 9 õhtul ning kokku ootas meid umbes 13-14 tundi lennukit ümber istumisega Indias Mumbais.

Minul ei alanud sõit just kõige paremini, sest peale lõunasööki (enne keskööd) lennukis (karri kana ja riisiga) ja tukastades, hakkas miskit imelikku minu sees toimuma...mõtlesin et annan seal samas otsad, aga pikk diskussioon oma keha ja kõhuga kandsid vilja ning hommik oli ööst targem. Sellegipoolest jäid mul söömata kõik järgnevad söögid, mida lennukis pakuti.

Mumbai lennujaamas, kus tegime transferi, kombati meid läbi ning seejärel algas viimane 4 tundi sõitu. Õhtul kella 7 ajal saabusime Bangkoki, kust võtsime tasko ja suundusime oma hosteli. Valisin trip.ee kaudu välja meile SUK 11 backpackersite hosteli. Hea hind ja asukoht. Tegime kiire pesu ning seejärel suundusime oma tänavatele uudistama Bangkoki. Sõime, käisime öisel turul ja enne magamaminekut võtsime esimese tai massaazi (tund aega) jalgadele. Oi seda valu, oi seda õnne. Nii hää oli. Lisaks jalamassaazile mahtus tunni aja sisse veel käed, pea ja selg. Kogu toredus läks meile maksma 250 kohalikku ehk siis 90 krooni.

Meie hostel Bangkokis

12. märts
Kirsti ja Espari pulma-aastapäev, meie reis jätkus Kambodziasse - tunnike sõitu ja olimegi kohal. Lennujaamast suundusime kohe taksoga rannikule Sihanoukville, et veeta kaks ööd eestlastele kuuluvas Beach road hotellis. Sõime seal õhtust ning siis käisime korra ka rannas õlut joomas ning tuleshowd kaemas:-)

13. märts
Espar rentis ühe rolleri ning sõit võis alata linna turule, hiljem tulime kõik kenasti ühe rolleriga hotelli tagasi. Mina sain turule omaniku rolleri taguotsa peal ning Kirsti-Espar tulid teise rolleriga järgi. Turul käidud otsustasime veel teise rolleri rentida ning sõitsime Otres beachile. See pidavat olema selline natukene kõrvalisem ja vaiksem rand. Kuna mina rolleri hingeelu nii hästi ei tundnud, siis sõitsin Espariga ning Kirsti oma kauni sinise kiivriga sõitis teise rolleriga. Sõit kulges hästi kuni...tuli mägi ja kerge kukkumine rolleriga. Õnneks jäid Kirstil kõik kondid-luud terveks. Sellel sündmusel ma pikemalt ei peatu, sest kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja. Olgu siinkohal ka ära mainitud, et mitte ükski üritus meil tegemata ei jäänud:-)
Peale päevitamist läksime linna tagasi ning läbi sai käidud ka kohalikust apteegist, et haavapuhastit ning joodi osta - tervelt 1 dollar ja Kirstil olid rohud ning vatt olemas.

14. märts
Hommikul võtsime sõidu ette kohaliku paadiga saarele. Alguses oli plaanis sakslase luksuspaadiga seilama minna, aga just sel nädalal ta ei sõitnud. Aga Kirstile oli see päev, mil mees kandis teda kätel. Ikka paati ja paadist välja. Hinna sees oli meil hommikusöök rannas, snorgeldamine ning kalapüük ühe saare lähedal, seejärel lõunasöök, ujumine ja päevitamine teisel saarel ning siis sõit kolmanda saare lähedale veelkord snorgeldama ja kala püüdma. Mis ma oskan öelda, sinna saarele oleks võinud jääda veel ja veel.

Peale paadisõitu saime kiirelt käia veel hotellis pesemas, söömas, massaazis ja oligi aeg astuda ööbussile. Sõit algas Siem Reapi.

Oi seda öist sõitu ikka küll. Istmed olid nahast ja päris head, aga kuna minu seljatugi ei suutnud end ära fikseerida, siis olin terve öö jõu ja ilu asendis:-) Õnneks aitasid mul selle öö mööda saata Tarmo ja Toomas (vennad Urbid). Sõidu alguses kostitati meid kohaliku khmeeri karaokega. Terve bussi täis turiste ning karaoke telekast. Hiljem pandi meile mängima film "2014", aga iga augu ja hüppe peal viskas pildi siniseks:-)...ega muud ei jäänudki üle, kui mõelda häid mõtteid ja oodata järgmist hommikut.

15. märts
Hommikul kell kuue või poole seitsme ajal jõudsime Siem Reapi. Bussijaamas oli meil vastas tellitud tuk-tuk, kes viis meid hotelli 89. Infot selle hotelli kohta saime juba Bangkokist ühe backpackersi käest, kes kiitis hotelli ja teenindust. Saime toa, hommikusöögi ja natukene magada. Seejärel käisime linna peal, otsisime üles turu ning kell 4 peale lõunat alustasime sõitu floating villagesse.

Floating villages elavad enamjaolt vaesed vietnamlased ja mõned khmeerid. Kuidas neil vahet teha? Khmeeridel on mootorpaadid ja vietnamlastel ei ole:-) - selles see vahe ongi. Tonle järvel on lisaks elumajadele ehitatud pood, kirik, kool, isegi politsei on olemas. Kui on vihmaperiood, siis koonduvad kõik majad järve suudmesse ja kui on kuivperiood, siis seilavad elumajad järvele.

Õhtu veetsime linna peal, käisime söömas ja massaazis - seekord siis khmeeri massaaz. Tuleb tunnistada, et tai massaaz on ikka parem...aga olgem ausad igasugune mudimine on juba hea hea hea. Koju (hotelli) minnes pistsime käed korra ka kalamassaazi tünni, ning Espar lubas järgmisel päeval tagasi tulla ja sellegi massaazi järgi proovida. Oi pea-aegu oleks unustanud - õhupalliga käisime ka korra 150 m kõrgusel:-)

16. märts
Selle päeva veetsime templites. Tuk tuk juht viis meid ringreisile - alustasime Angkor Watist, edasi sõitsime Angkor Tomi, Ta Prohm ja viimane oli Banteay Kdei. Kui oma ringreisi kella kolme ajal lõpetasime, käisime kiirelt hotellist läbi ning edasi põrutasime siidifarmi. Jõudsime siidifarmi 16:45 ehk 15 minutit enne kinnipanekut. Saime kiirelt eraldi tuuri siidifarmis, kus meile näidati, kuidas midagi tehakse ja millised siidisaamise erinevad etapid on. See oli väga kiire, aga samas väga hariv ekskursioon.

Õhtul käisime linnas BBQ restoranis, kuigi jah restoran on selle kohta ikka palju öeldud. Istusime väljas, plastik toolid tagumiku all ning kõrval oli köök. Õhtusöögiks aga olid meil hiidkrevetid, krokodilli ja maoliha ning juurviljad. Tulised süted toodi lauale ning ise pidime liha küpsetama. Enne kojuminekut käisid Kirsti ja Espar ka kalamassaazist läbi...mina jätsin vahele, aga igatahes olevat see olnud väga mõnus. Väikesed kalad tulevad su jalgade ümber ja nokivad lahtise naha kenasti ära. Protseduur on äärmiselt kõdistav, kuid hiljem harjub ära:-)

Krokodill, madu, hiidkrevetid, nuudlid, riis ja juurviljad
17. märts
Hommikul alustasime sõitu pealinna Phnom Penh. Hotellist öeldi meile, et sõit kestab kõige rohkem 3 tundi, aga tegelikult läks ikka 4 tundi ära. Ja kõige lahedam oli meie sõidu algus. Hotelli tuli meile auto järgi ning alguses arvasime, et nüüd on meil ka kaks juhti. Samas 4 tundi kolmekesi tagaistmel istuda - pani mõtlema. Vahepeal käis hotellitöötaja raha vahetamas, et saaks meile tagasi anda ning kui Espar küsis, et kas niimoodi sõidamegi pealinna...meie taga kolmekesi ja kaks kohalikku ees. Seepeale tehti Esparile ette ruumi, ehk siis tema sai ette istuda ja meie Kirstiga olime taga ning oh seda üllatust, kui järsku kaks inimest mahutasid endid rooli taha. Me olime kergelt öeldes vapustatud ja siis mõtlesime, et kas selline saabki meie sõit olema. Kaks juhti ühel istmel. Te oleksite pidanud ise seda nägema. Aga kui aus olla, siis meie ja eriti Espar olime suurtes naerukramptides. Kambodzias on kõik võimalik. Linna ääres läks siiski üks meie "autojuhtidest" välja ning normaalne sõidustiil jätkus - ikka üks juht ja meie.

Niimoodi me alustasime siis sõitu pealinna - kahe "autojuhtiga"

Siiski läks teine juht linna ääres turul maha ja mei sõit algas normaalselt - ühe juhiga. Pealinna jõudsime peale lõunat, otsisime hotelli ja läksime sööma. Tuleb tunnistada, et pealinn mulle väga väga ei meeldinud, võrreldes ülejäänud riigiga. Esiteks ei ole seal midagi suurt teha/näha - millegipärast ei ole nad väga turistidele orienteeritud. Tänavatel liigub väga palju maamiiniohvreid, kes on nö tööle pandud. Müüvad nad siis CDsid, DVDsid või raamatuid. Samuti näeb seal lapsi väiksemate lastega ja emasid kusagil kauguses - lapsed siis kiunuvad süüa ja raha. Kuigi jah, raha lunivad nad ikka rohkem kui süüa.
Tunne oli, et need inimesed (maamiiniohvrid) on nimelt sinna tänavatele toodud, et turistidelt raha välja pressida. Kurb kurb. Näiteks Siem Reapis Angkor Watis nägime ka maamiiniohvreid, aga nemad viljelesid rahvamuusikat ning samuti oli võimalik nende CD osta või raha annetada muusika eest. Kõrval oli neil silt, et tegemist on maamiiniohvritega, nad on lõpetanud kerjamise ning püüavad raha teenida teisiti.

Pealinna vaatamisväärsustest nii palju, et ära sai vaadatud Royal Palace ja teisel päeval Russian Marketil.

Õhtu lõpetasime Lonely Planetist leitud restoranis. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis restoraniomanik oli ise olnud kunagi tänavanoor ning ta lõi selle restorani, et noored saaksid tööd ja oma koka ning teenindaja oskusi arendada. Seal restoranis sõime ka tarantleid, sipelgaid ning juurvilju. Tarantlid tundusid karvased ja õlised, sipelgad aga olid tehtud sellise tsilliga, et ega suurt sipelga maitsest aru ei saanud:-)Kõhu aga saime täis, seega ka mis sa hing veel tahad:-)


18. märts

Õhtupoolikul lendasime Bangkoki, et veeta seal kaks päeva. Ärkasime oma juba vanas hostelis SUK 11, sõime hommikut ning suundusime vanalinna. Kõige peal sõitsime skyrongiga ja seejärel paadiga. Royal Palace juurde jõudsime liiga vara, see avati alles kell 13:00...meil oli paras aeg teha tuk-tukiga väike ringsõit Bangkokis ja ära vaadata Standing Buddha, Lucky Buddha ja vahepeale pidi mahtuma veel mingi vidina pood, rätsepaäri jne jne.
Alustasime Standing Buddha juures, edasi liikusime kullaärisse, siis rätseapaärisse, nänniäri ja uuesti rõivaäri. Tuk tuk viib kohale, aga loomulikult endal käpp sees - ju saab igalt poolt midagi, kui turiste neisse poodidesse veab. Teame, et ühest kohast sai ta 5 liitrit kütust.

Kui hakkasime liikuma Lucky Buddha juurde, siis ütlesime tuk tuk mehele, et jätame selle vahele ning läheme tagasi Royal Palace juurde. Ei teagi, mis tuk tuk juhil juhtus, aga tema hakkas rääkima, et ei saa ja no pay, no money...viis meid Lucky Buddha juurde ära ja tõmbas ise uttu. Seega kui see Lucky Buddha sai vaadatud ja läksime tagasi oma tuk tuki juurde, oli tuk tuki mees kadunud ja raha ta ka ei saanud. Nimelt tuleb alati maksta siis, kui tuur on läbi:-) Seega saime tasuta tuuri Bangkokis, aga vaja oli tagasitee leida Royal Palace.
Leidsime uue tuk tuki ning sõitsime Royal Palace. Tegemist on kõige pühama paigaga terves Bangkokis ja võib olla isegi Tais. Õlad ja põlved peavad kaetud olema, ning isegi püksid peavad olema teatud pikkusega. Meie Kirstiga saime kenasti sisse, aga Espar pidi endale püksid laenutama. Väravate vahel mõõdeti mu püksid veelkord üle, et kas ikka sobib sisse lasta või mitte. Nii Royal Palace kui ka Silver Pagoda olid väga suursugused. Jeerum mul juba segamini, Silver Pagoda oli vist ikka Kamobodzias.
Õhtul käisime suures kaubanduskeskuses söömas ning loomulikult ei puudunud sellel õhtul ka massaaz meie päevakavast.


20. märts

Viimane päev Bangkokis, sel päeval käisime vallutamas ühte templi tippu, mis pidi võrduma nö kannatuste rajaga. Tegime selle ära ja olimegi jälle õnnelikud:-).

Seejärel läksime Chinatowni turule. Vai jummal küll, kus see oli ikka turg - ei otsa ega äärt ning rahvast, rollereid murdu. Muidugi meenutas see turg sellist hiinahulgiladu. Kui ostad rahakotte, siis min. 3 tükki või kõrvarõngaid, siis min. 6 paari jne jne. Meie esimene eesmärk oli turult leida õlut, olime janusse suremas ja õlu on see, mis võtab janu kohe ära. See trikk on meil järgi proovitud juba Keenias - tõestatud fakt. Igatahes üks turutöötaja juhatas meid kellegi boksi, see võttis siis külmkapist õlud välja ja oligi asi olemas. Ainult et istuda ei olnud kusagil. Jõime siis liikumise pealt kohe selle märjukese ära.

Peale turgu, tegime söögipausi, seejärel hostelisse, kiire dush ning algas tee lennujaama. Me varusime piisavalt aega, et õigeks ajaks ikka lennujaama jõuda, sest linnas toimusid valitsuse ehk siis peaministri vastased meeleavaldused. Tailastele vist ei meeldi praegune peaminister ja nii nad siis tegid seal autodega rongkäiku...hiina nänniga - lipud, plagistajad, t-särgid jne jne ning neid oli palju, oi kui palju. Lennujaama jõudsime varuga, algas pikk kojusõit.

Algul 4,5 tundi sõitu ja siis pea 10 tundi sõitu. Vahepeatus transfer Mumbais Indias. See kuidas Indiast Mumbai lennujaamast transferi tehakse, sellest tuleb kohe kirjutada...
Nimelt jõuad sa lennjuaama, siis india härra või proua palub sul seista ja oodata. Kui kõik reisijad, kes soovivad lennata nt Londonisse on lennukist väljas, juhatatakse kõiki turvakontrolli. Selleks on naistele 2 väravata ja meestele 5 väravat. Koti küljes peab sul olema lipakas, kuhu pannakse peale tempel (sama tempel pannakse ka sinu boarding passile). Edasi siis - naisi kontrollivad naised...ja mehi mehed. Kindlasti tuleb kontrollida, et sa oled saanud templid kõikidesse õigetesse kohtadesse. Turvakontroll läbitud, saime transfer tsooni. Algab boarding ehk siis pardale minek. Jällegi india noorhärra ütleb midagi väga kõva india aktsendiga...meie ei saanud mõmmigi aru, seisime lihtsalt järjekorras edasi. Siis hakatakse ütlema istkohti, et kes mis järjekorras lennukisse saavad...ja nüüd läheb huvitavaks. Olgu öeldud, et kõik see toimub 100 või vähema meetri peal.
Esimesele mehele näitad oma boarding passi, teine mees kohe tema taga kontrollib sinu koti lipakat (kas ikka on tempel peal), pärast mõningaid samme, näitame kolmandale mehele oma boarding passe, tema juhatab meid siis nö. Londoni lennukisse, neljas mees kontrollib jälle boarding passe, 5 mees vaatab passe ja uurib kolleegilt, et kas Eesti on OK, a la kas kuulub Euroopa Liitu. Ma küll india keelest suurt aru ei saa, aga nende arutelu oli lihtne jälgida...nalja kui palju. Seejärel teeb viimane mees linnukese sinu nime taha. Nimelt on neil nimekiri ees:-) Lootes, et nüüd on see läbi ja varsti saab lennukisse, tuleb siiski lennuki ukse juures järgmisele mehele ära anda boarding passi lipakas - ja voila oledki lennukis ja teel Euroopasse. Lennukis tähistasin Kirsti ja Espariga ka oma eelolevat sünnipäeva - kõik söögid ja joogid oli lennufirma poolt - elagu sünnipäev.

21. märts

Hommikul saabusime Londonisse, kust Espar ja Kirsti jätkasid reisi Eestisse ja mina hiljem õhtupoole rongiga teekonda Belgiasse. Sõbrad ära saadetud ja mina teel Londonisse. Otsisin ühe Starbucksi kohviku, tellisin hommikukohvi ja ootasin, kuna Kata virgub. Oli ju ikkagi pühapäev ja igal korralikul kodanikul on õigus unele sel päeval:-) Mingi aja pärast sain oma kotid ja kodinad Kata juurde ära viia, paar sõna reisist rääkida ning seejärel läksin Kataga linna peale, et filmipoele pilk peale visata. Enne ärasõitu istusime veel kohvikus ja oligi aeg asjad võtta ja rongijaama minna.

Reis sai selleks korraks läbi, mina õnnelik ja rahul ning ootan juba uusi seiklusi. Igatahes soovitan kõigil Kambodziat külastada, enne kui turistid selle üleujutavad, võtke aega rannikul, ööbige saarel (meil see ei õnnestunud), külastage Siem Reapi ja Angkor Wati templeid ja floating villageid.