Ma vihkan, ma armastan

...just, täna tabasin end järgmiselt/järgmistelt mõtetelt.
Ma vihkan päevi, mil päike ei tule kordagi pilve tagant välja, ma armastan sügispäevi, mil päike paitab õrnalt mu põske.
Ma vihkan (vahetevahel) end, kui ma söön palju ja siis ma mõtlen, et miks ma nii palju sööma pidin, ma armastan seda, kui ma trenni teen (hetkel päevakorral zumba ja ujumine) ja loomulikult 10000 sammu päevas. Terves kehas terve vaim.
Ma vihkan kui mu kauni näo on vallutanud punnid (mina pole neile luba andnud), aga ma armastan peeglisse vaadata ja endale naeratada ning öelda...täna tuleb ilus päev.
Ma vihkan kui mu pea valutab (viimasel ajal päris tihti) ja ma ei tea selle põhjust. Tegelikult vist alateadlik stress aga ma oken ütlemata õnnelik, et mu tervis on hea ja korras. Küll sellest peavalust ka lahti saab.
Ma vihkan, et mu ristilapsed on nii kaugel minust ja ma ei saa neile igal ajal kui tahtmine tuleb külla sõita, aga ma armastan seda, et mu ristilastel on super vanemad ning varem või hiljem jõuan ma kindlasti oma ristilaste juurde külla. Sõpradest ma parem ei räägigi:-)
Ma armastan häid filme, head veini, sõpru ja perekonda enda ümber, head huumorit, kelmikaid lokke...oi armastust on palju minu ümber ja südames. Ja olgem ausad sõna vihkamine on natuke liiga raske sõna, seega lõpetagem ikkagi kaunite sõnadega nagu armastus, igatsus, sõprus, soojust, valgus, puhtus:-)