Kuidas ma aastase karma võla Kreetas ära tasusin

Või vähemalt nii ma arvan. Niisiis võtsin Kerli ja Thoriga ette reisi Kreekasse...Kreeta saarele. Enamus ettevalmistust oli Kerli poolt ära tehtud, seega mul tuli raha maksta ja reis heaks kiita. Minu sooviks oli puhata ning Samaaria gurus ja Matala rannas ära käia. Aga kõigest siis järgemööda.
Neljapäeva hommikul (25. okt) lendasime Ateenasse ja sealt edasi Chania´sse. Auto paberid ajasime lennujaamas korda ning reis võis alata.

Tänapäeva noorus...ema värvib värviraamtut ja laps mängib...ipad´ga:-) ootame lennujaamas et varsti seljast visata paksud riided.
Kerli oli autojuhiks ja mina kaardilugejaks ning Thor võis tagaistmel ilma nautida. Meie esimene peatus/öömaja oli Kissamos, sinna sõita ei olnud raske aga vot seda hotelli oli küll natukene raske leida, sest kreeklased kasutavad Hotelli nime, postiindeksit ja linna...ei mingeid tävavaid ja enamus meie hotelle asusid peatänaval ehk siis main street. Kuna kreeklased on hiline rahvas siis ei olnud meil teeküsimine raske. Juhised käes leidsime varsti ka oma esimese peatuspaiga üles. Meie puhkus võis alata.

Vaade meie rõdult.
Järgmine ülesanne oli leida õhtusöögi koht. Olgu öeldud, et ametlikult 1 novembrist on Kreeta saarel hooaeg läbi, meiegi olime seal üsna hooaja lõpus, paljud toidukohad olid juba kinni ja hotellidki sulgesid "talveks" uksi.

Kohalik vein ja veiniklaasid.
Toit oli maitsev...aga väga õline ning kell 9 õhtul süüa kala oliivõlist punase sibulaga...natukene ikka raske. Lisaks toodi meile ka veel magustoit, mis ongi väga tavaline Kreekas...kui küsid arve siis tuuakse sulle magustoit (tasuta) ja alles siis arve, sest üks asi mida kreeklased teevad on võtavad aega, söömiseks ja jutustamiseks.

See mis järgi jäi:-)
Järgmisel päeval (26. okt) suundusime Balose rannale aga enne käisime läbi ka poest et endale vett kaasa osta. Poe ukse juures aga võttis Thor taskust välja hotelli võtme ja ütles, aga vaata mis mul on:-) endal nägu naeru täis. Me olime just hotellist end välja registreerinud (endi arvates) ja võtme lauale pannud. Egas midagi, kuna me hotellist väga kaugel ei olnud viisime võtme tagasi, Mina hüppasin autos välja seni keeras Kerli auto ümber ja nii kui mina olin hotellist tagasiteel autoni kadus võluväel pind jalge alt ära ja panin nätaki oma põlved ja käed kõnniteele maha...sinna jäi ka natukene minu põlvenahka, kerge karjatus ja väheke ka uhkust, pikalt ei olnud aega sinna käpukile jääda, sest üks teine auto tuli tagant (mina ainult kuulsin auto häält). Tõusin kiiresti ja jooksin autosse, endale kõht naerust kõver. Sest enda arvates peaks ikka kenasti jalul püsima, aga näh...käisin kummuli nagu ladvaõun (järgmine kord võtan põlve kaitsmed kaasa...ja see oli siis karma võla tasumise algus). Sõit aga jätkus siis Balose ranna suunas, mis kulges 8 km halba mägiteed pidi, sissesõit maksis 1 euro nägu. Meie väike toyota näitas end väga heast küljest, aga ikka oli jube, kui tee läheb pea 90 kraadi üles ja ühel pool on kena sinine meri ehk siis kuristik ei kuhugi.

Teel Balosele väike foto peatus.
Balose rand asub mägede vahel, mis tähendas peale auto parkimist 2 km matka mägede vahel, aga see rand oli seda väärt.

Balose rand, 2 km matk mägede vahel tasus end kuhjaga ära.

Tagasitee autoni oli lausa trenni eest, sest mäest oli vaja üles tulla ning jalad andsid hiljem tunda....et on ikka lihased kusagil alles. Edasi viis meie tee Paleochora suunas. Järgmisel päeval sõitsime Elafonisi randa ning loomulikult valisime kiirema tee ehk siis mägitee (asfaldi vaba) ja oh seda sõitu...kõige hullem oli et selle tee pealt ei saanud nagu tagasi ka enam keerata.

Siit näete natukene seda teed ja taamal seda randa, kuhu me suundusime. Peale sellist teed tegime otsuse et sõidame ainult punaseid ja kollaseid teid (kaardi peal) ja valged ehk siis kivised mittemidagiütlevad mägiteed jätame välja. Lõpuks me kohale jõudsime ja randa ruttasime, aga oh häda...ilm oli väga tuuline ja päevitamisest ei tulnud küll midagi välja, aga vähemalt oli tulelohe surfaritel tegemist küllaga.

Euroopa rahade kasutamine Kreeka moodi, paned mõnedele puudele aia ümber, väikese sildi juurde ja ongi ilusasti raha otstarbekalt ära kulutatud...kuigi mina arvan, et need aiad on rohkem pandud turistide jaoks, et nad väga rannas laiutama ei hakkaks:-). Igatahes varsti panime omad asjad selles rannas kokku ja sõitsime tagasi Paleochorasse. Seal tegime linna peal väikese ringi ja otsisisme söögikohta. Esimesel õhtul sõime vapustavat kana, lammast (imeline ja seda ei ütle ma lamba kohta just tihti) ja gyrost ning teisel õhtul käisime pitsakas. Paleochoras tegime ka esimesed raki joogid (need olid magustoituks). Raki on Türgi aniisijook, umbes 38 kraadi ja seda juuakse peale õhtusööki, et seedimine ilusasti tööle hakkaks ja söögi suudaks kenasti ära seedida, sest olgem ausad kui õhtusöök on kell 8-9 ajal õhtul, siis on üsna raske kell 10-11 magama minna täis kõhuga.

Kerli tellis lamba, Thor sai kana ja mina oma gyrose...ime hea toit.

Meie hotelli tagune, Kreetal on kõik majad poolikud, sest kui maja valmis ehitada peavad kreeklased maksu maksma ning seda nad ju teha ei taha. Seega üldine pilt on väga kole...majad kõik poolikud, terasvaiad püsti ja hoovid rämpsu täis. Aga ju see on Kreeka moodi.

Päikeseloojang Paleochoral.
Järgmisel hommikul võtsime teekonna ette Samaaria guru poole, meie kaardi peal näitas kenasti tee, mis läheb Paleochoralt Samaariasse, aga millegipärast GPS juhatas meid jätkuvalt valgetele ehk siis väga viletsatele teedele ning ühtegi silti ei näidanud Samaariasse. Sel samal hetkel otsustasime et sõidame ära Matala randa, võtame päikest ning naudime punaseid teid ja Samaaria jätame teiseks korraks. Ja muide kui ma vaatan kaarti, mis meile autoga kaasa anti, siis on ainuke punane tee Samaariasse ülevalt Chania juurest...alt ei saa kuidagi Samaariasse.
Matala võttis meid vastu sinise taeva ja kivise rannaga. Kivid olid nii nii ümmargused ja laulsid lainetes, sättisime endid vee äärde ning rannamõnu võis alata.

Matala rand ja koopad. See rand on tuntud hipide seas, me seal hipi horde ei kohanud aga võib olla sellepärast et hooaeg oli läbi.
Matalas veetsime me kaks päeva, otsustasime Sitia ja Vai ranna vahele jätta, sest sõidu peale oleks kulunud tohutu aeg ning päikest nautida. Tuleb välja et Matala on terve Kreeta peale ainuke koht, kus sajab väga vähe.

Teisel õhtul seadsime endid välja õhtusöögile ja mina otsustasin jalga panna varbavahed. Astudes uksest välja kõnniteele, mida just oli niisutatud või pestud käisin ma nii kiiresti pikali, et karjatust ei tulnud väljagi, jugapuu joonistas mu käele toreda pika juti...mis oli väga valus, sest jugapuud oli just lõigatud, seega sain kätte oma järgmise kukkumise...lähemal karma võla tasumisele. Ma juba ristisin Kreeta kukkumiste maaks...vähemalt minul võtab ta pidevalt jalad alt, ei tea kas julgengi veel sinna oma jalga tõsta.
Peale Matalat võtsime suuna üles Herakloni lähedale Aquaworldi ja Creataquariumisse kalu vaatama. Esimene koht oli rohkem kalade, usside, kilpkonnade hoiupaik ning teine suurem akvaarium, kuigi jah delfiine me seal ei näinud.

Seejärel asusime teel Agia Pelagiasse, meie üks viimaseid ööbimiskohti enne kojusõitu. GPS saatis meid loomulikult kuhugi sisemaale, aga me olime nüüdseks selgeks saanud et vahel tuleb sisetunnet usaldada ja sõita sinna, kus meie arvates Agia Pelagia asub...mere ääres. Seal saime puha öko toitu, pererahvas oli lahke nagu ikka kreeklased, aga samuti aeglased, kui meie kella 3 ajal peale lõunat nende juurde jõudsime ei olnud meie tuba veel valmis, me siis ootasime ja mängisime kassipoegadega ning ootasime tuba.

Käisin väheke Agia Pelagiat uudistamas ja väikestel küngastel ronimas.
Viimasel päeval sõitsime edasi Chaniasse, kus andsime ära oma auto ja käisime õhtust linna uudistamas. Enne linna jõudmist tuli päike välja ja me keerasime sujuvalt rooliratta lähedal asuvale rannale...et võtta see viimane päike. Mina võin oma rõõmuks öelda et sain raamatu läbi, tegin viimase ujumise ja sain natuke päikest ka oma verevalumitele ja sinikatele.
Parim rannapuhkus üle pika aja. Aitähh kaasreisijatele.