Niisiis saabus Terje neljapäeva pärast lõunal ja uudistas seni Brüsseli linna kui mina töölt saabusin. Kodus tegin kiirelt söögi, sest poolakas Stan pidi tulema umbes kella 6 ajal õhtul minu köögi boilerit vaatama. Nimelt on juba mõnda aega minu väike aga tubli köögi boiler kõngemise märke ilmutanud. Kuum vesi ei tulnud enam kuidagi torudest läbi. Ise ma ajasin selle hirmas kalki kaela, aga kui Stan vaatas, et see boiler on siin juba 22 a olnud, no siis oli selge, et uus tuleb tuua ja vanale rahu anda. Leppisime kokku, et ta annab teada, kuna ta minu juurde tuleb järgmisel päeval, et siis kas tulen ise koju või aitab Terje mind hädast välja ja on kodus ootamas.
Reedel ootasin kogu aeg Stani kõnet, mis tuli alles siis kui tema uue boileriga ukse taga oli ja loomulikult oli Terje linna peal. Sest kokkulepe oli helistada enne, et keegi saaks kodus olla. No kiirelt saatsin Terjele sõnumi ning kuna ta oli siiski suhteliselt lähedal linna peal, siis sai Terje meestel sabast kinni, lasi nad korterisse ja boileri vahetus võis alata. Väike närvikõdi kõigile, kuid lõpp-tulemus on uus boiler köögis ja elektrivaba nõudepesumasin. Nimelt pandi boiler vooluvõrku ja nõudepesumasin tõmmati välja...aga kuna mul pikendusjuhet või jagajat ei ole...siis tuleb vool mul kusagilt mujalt nö nõudepesumasinasse suunata. Siiski võib kiire tööga rahule jääda:-)
Laupäeval startisime Pariisi. Terje ütles kohe alguses, et temale ei ole vaja teha 20 km kõnnimaratoni, kuid sammumõõtja luges ikkagi oma 18-19 km päeva peale ära. Nii et ei tulnud meil kuidagi välja mitte kõndimine. Põhja jaamast suundusime Montmartrele, sealt edasi La Fayette galeriisse, kui olime terassil ära käinud suundusime enne Louvrisse minekut -1 korrusele ja mida meie väikesed silmakesed näevad. Ma pole oma elu jooksul isiklikult meie oma presidendiprouaga kohtunud või võiks öelda, ma pole teda ise kohanud ega tänaval näinud ning nüüd Pariisis La Fayette galeriis, päise päeva ajal muhumustri mantliga meie oma presidendiproua Ilves kingi uudistamas. Vot selline suursündmus leidis aset Pariisis. Me muidugi ei hakanud teist teretama (tagasihoidlikud eestlased nagu me oleme), sest tegemist oli ikkagi laupäevaga ning igal ininmesel on õigus oma ajale.
Seejärel suundusime Louvre ja vasak-kalda poole Ladina kvartalisse. Otsisime üles St Sulpice kiriku, jalutasime Luxembourgi aias, möödusime Pantheonist ja meie tuur lõppes Notre Dame juures. Meie jõud lõppes kusagil Notre Dame ja Põhjajaama vahel, leidsime metroo, mis viis meid kenasti Põhjajaama, et seal siis juba väike snäkk teha ja rahulikult rongi oodata. Tellisin endale sooja võileiva singi ja juustuga ning ühe kosutama siidri, mille peale (10-15 minutit hiljem) tuli kelner ja ütles, et meil ei ole kahjuks midagi sooja ja siider on ka otsas. Egas midagi, aega meil oli (jalad küll valutasid) ja võtsime üle tee McDonaldis istet:-). Tean, et see nüüd kõige tervislikum tegu vist ei olnud, aga 1 kord 4 a jooksul võib seda endale lubada.
Pühapäeval startisime koos Terje ja Kadriga Keukenhofi Hollandisse. Nimelt on Terje suur tulbi fänn ning kuna see asub suhteliselt lähedal Brüsselile ning pühapäeval lubas ka kena kevad/suve ilma +22 kraadi...siis oli just paras teha väljasõit loodusesse. Olen seal kord varem ema-isaga käinud.
Aias läksid meie teed Terjega lahku, tema eesmärk oli leida tulpe ning neist võimalikult kauneid pilte vormida. Meie võtsime Kadriga teise hommikukohvi ja shokolaadisaia ning alles seejärel alustasime pargi tuuriga. Pean siinkohal ära mainima, et tegemist oli tegelikult esimese soojema nädalavahetusega, kus siiski paljud tulbid veel olid nuppus ja päris lillemerd me ei näinud, aga ilus oli ikkagi. Aeg kulus kiiresti ning kell 5 õhtul alustasime tagasiteed Brüsselisse.
1 comment:
Muidu jutt jummala öige. aga Austrias ma alles vaid aastakesi 5 pool :D
Post a Comment