Lugu sellest kuidas ma suutsin päästa blondiini täielikust mobiilivabast puhkusest. Sugulane Jaanika tuli puhkama ning kavas oli minna Pariisi ja Loire orgu Montrichardi. Lennujaama minekuks otsustasin ma odavama ühistranspordi kasuks ja võtsin Schumanni juures bussi 4 EUR (rongipilet lennujaama maksab meil tänapäeval 7.80 EUR). Kuna buss oli hiljaks jäämas, siis saatsin kiirelt Jaanikale sõnumi, et võta rahulikult, olen teel ja näeme lennujaamas. Kui pärale jõudsin oligi teine juba ootamas (olgu öeldud, et minu sõnumile ta ei vastanud). Niisiis järgnes lahti järgmine lugu. Jaanika korralik kodanik lülitas telefoni välja lennuajaks, sest eeskirjad näevad nõndamoodi ette ja kui ta siis Brüsselis maandus ning tahtis telefoni sisse lülitada ei teadnud ta oma PIN koodi. Üks kord proovis, aga telefoniekraan ütles vale pin...ning siis enam ei julgenud.
Kuna Jaanika näol on tegemist väga targa tüdrukuga siis ei hakanud ta kohe kuhugi poole jooksma vaid ootas ja mõtles, mida teha ja kuidas ellu jääda. Eks vanarahva tarkuski ütleb "Tark ei torma". Õnneks 10 minuti pärast me juba saime teineteist emmata ning tema oma toreda telefoniloo mulle ära rääkida. Kohuke nagu ma end hellitavalt siin loos nimetan, tean et on olemas kaks lihtsalt koodi .... ja .... (ju te ise teate ka neid koode) proovisime mõlemat ning saimegi telefoni käima. Seega mobiilivaba puhkus lõppes sama äkki kui see oli alanud. Meie seiklused võisid alati koos elektroonikaga:-)
1 comment:
Kuulsusrikas saabumine, nagu mõisapreilile kohane! :D
Post a Comment