Austria versus Eesti kohtumine Belgias

Külakost Austriast

...ehk lugu sellest, kuidas eestlane Terje mulle Belgiasse külla tuli. Nii me siis kohtusime Brüsselis...eestlased.
Terje saabus juba reede enne lõunal, leidsin ta vaevata MIDI jaamast üles ning viisin oma koju. Seejärel tagasi tööle, et õhtul temaga jällegi kohtuda. Nagu ikka eestlastele kombeks, et tulnud ka Terje tühjade kätega. Mitte, et ma midagi oodanud oleksin, peale tema. Terje tõi lagedale Sturmi (noor vein, saadaval Austrias vaid sügise 6 nädalal) ja õunakeeksi nimega bratapfel strollen. Ütleme nii, et õhus oli tunda jõule (tänu keeksile).

Sturm on noorvein (kihiseb kui klaasi valada) ja suht kõrge alkoholi sisaldusega (enda peal järele testitud). Seda müüakse ainult sügisel mingi 6 nädalat, alates esimesest viinamarja korjest. Noorvein villitakse plastpudelitesse ja seda tuleb tarbida koheselt. Meiegi hakkasime Terjega hääd jooki kohe mekkima, mis seal oodata? Sturmi tehakse valgest ja punasest viinamarjast ning Terje tõi mulle roosa:-) Sturmi. Lõpetuseks olgu ära öeldud, et Sturm tähistab ametlikult sügise algust Austrias - vähemalt paljudele kohalikele. Loodan, et kõik sai korralikult kirja.

Laupäeva alustasime Brüsseli uurimustööga. Terje on Belgiaga natukene tuttav - tal on ära käidud Antwerpenis, Gentis ja Brügges. Seega sai minule austav ülesanne tutvustada Terjele Brüsselit. Alustasime Euroopa kvartalist, kus avastasme tükikese Berliini müüri...

...ja edasi külastasime Vene poodi, salli poodi, pesu poodi ning pealelõuna lõpetasime Lunch gardenist (Lõuna aias) sinikarpe süües. Peale seda tulime koju, mina suutsin oma jala kuidagi trammirööbastele jätta, ehk teisiti käisin mööda trammiliipreid pikali, nii et kotid ja prillid lendasid. Suuri eluaegseid kahjustusi ei tekkinud, lihtsalt nalja kui palju teemal - no kuidas on võimalik kukkuda ja kõik asjad mööda tänavat laiali loopida. Terje õnneks korjas mu kotid kenasti kokku ja me saime oma koduteed jätkata. :-)
Õhtuhämaruses aga suundusime Atomiumi juurde, et näha seda tulede säras. Kohale jõudsime liiga vara, aga õnneks läksid varsti ka tuled Atomiumil põlema:-) Jõudsime ära oodata.


Pühapäeval käisime turul, ostsime mõne avokaado, tegin avokaado-tomati salatit ning oligi aeg Terjekene rongile saata. Terje sai sõita Kölni, Frankfurti (seal ümber istuda) ja hommikuks oligi ta kenasti juba Linzis.

Vot selline oli minu vahva nädalavahetus. Nüüd aga tuleb end jällegi (nagu igal nädalal) kätte võtta ja trenni teha...sest varsti varsti on uued toredad külalised kohal ning siis pole aega, pole aega, pole aega.