Olin mina just ennast sättimas maratonile, kui minu suure toa laest hakkas järsku lahinal vett alla jooksma. Nimelt lambi juurest. Jooksin siis ülesse kohe aru pärima. Naabreid muidugi kodus ei olnud, kellega oleksin saanud normaalselt rääkida. Uksele tuli vanem araabinaine, kes muidugi inglise keelest ei saanud mõmmigi aru. Näitasin siis kätega lagi ja ütlesin l´eau. Mille peale tema naeratas, ütles je suis desole (mul on kahju) ja vase ehk siis vaas läks veega ümber ja oi kui kahju mul on. Nomaeiteakohe.
Tulin alla tagasi, viskasin rätiku põrandale ja olin õnnelik, et pensionitekikene katab mu valget diivanit. uhh. Hea, et mul lamp ei põlenud. Nüüd võtan kätte ja kirjutan omanikule, siis on teavitatud ja ehk on vaja siiski midagi teha selle lambi ja juhtmetega. Et keegi tulevikus surma ei saaks ning ma ei tea peaks muretsema veeuputuse pärast nt siis kui ma kodus ei ole. Selline elu siis minu ilusas majas Brüsseli kesklinnas.
Ei tea, kas Jumal tahab mulle midagi öelda...aeg kolida:-)
Maraton aga läks hästi, jooksime kenasti lõpuni ning saime medali rinda. Tänane hommik on alganud sportlikult, jiippiia jeeee.
No comments:
Post a Comment