Jällegi üks lahe kogemus. Sõitsin Brüsselis esimest korda bussiga. Olgu öeldud, et tavaliselt kasutan metrood ja trammi või käin hoopis jala.
Lahe kogemus sellepärast, et olin kõrini täis bussis ning sunnitud kuulama 6 noore arvatavasti ameeriklase kõnelust. Kujutage ette 5 neiut aastates 14-16 aastat ja 1 noormees...ning see mula, tegemist ei olnud isegi konkreetse jutuga vaid lihtsalt fraasidega. Kahjuks ei saanud ma kõva häälega naerda, aga hirmus tahtmine oli küsida, et kas te päriselt ka räägite nii, no tõesti.
Millest siis juttu oli? Well oh my god...I cant hold on...oo I am so sorry stepping on you...oo we should start party already here in the bus (tehti väike pilt) see toimus sel ajal, kui buss oli siis kõrini inimesi täis...järgmine vaatlus, kui buss oli tühjem ja noored said istuma...well I love SOS song from Jonas Brothers, ohh my God me too me too, seejärel väike koor algas SOS lauluga...well but this is only song I like from them...hey quys when we should get off, is this our stop etc etc. No mis mul öelda, vähemalt lõbus vahepala ja jõudsin kiiresti oma peatusesse.
Õhtusöök läks kenasti, meie kursuselt ei olnud peale minu kedagi, aga teistelt kursustelt oli 4 õpilast ning lisaks minu õpetajale Mariamile veel kaks õpetajat. Seega paras kamp. Sõime ja ajasime juttu. See oli selline sega jutt prantsuse ja inglise keelest. Osad õpilased olid tasemel 5 ja 6, mina oma teise tasemega olin selles seltskonnas algaja.
Aga küll ma ka sinna jõuan, novembrist alustan kolmanda tasemega ja ehk veebruaris õnnestub neljas tase võtta. Elame näeme. Cest la vie.
No comments:
Post a Comment