Swiss Air teenindas meid kuninglikult, tõsiselt hea teenindus oli (lugege veine toodi nipsu peale). Tegelikult saime hästi süüa, juua ja JFKle maandusime ka enam vähem õigel ajal.
Seejärel tervitas meid Ameerika passikontroll - hullumajapuhvet. Järjekord passikontrollis oli nagu vanasti ... no millega seda küll võrrelda? Igatahes olime järjekorras umbes 2 tundi. Kõige tobedam oli see, et seal järjekorras ei tohtinud helistada. Seega ei saanud me Silvale teada anda, et meil läheb aega - oleme kohal, aga mitte veel passikontrollist läbi.
Peale passikontrolli võtsime oma kotid ja näitasime ette sinised paberid, kuhu korralike kodanikena olime peale kirjutanud shokolaad ja kilud kingituseks...sellepeale saime ehk ameerikaliku vastuse - oo guys, you are killing me here with you chocolate:-) Aga saime kenasti läbi ja Silvat kallistama. Oeh, olime jõudnud Ameerika pinnale.
Peale kallitusi ja kiireid seletusi, et kuidas nii kaua ja SEEPOLELIHTSALTVÕIMALIK...asutasime end autosse ning teel hotelli suunas. Meie hotell asus New Jersey´s Newark lennujaama lähedal Howard Johnsoni nimeline hotell. Meie armas Krõps (TomTom) juhatas meid kenasti läbi öise ummikus Manhattani hiinalinnaosa Hollandi tunnelisse ja sealt edasi siis hotelli.
Tegime check in ära ning võtsime alt hotellirestoranist kiire öise õhtusöögi. Mina ja Silva võtsime salatid, Mart ja Merike jäid supi juurde. Supp oli väike ja toekas, meie salatid aga olid XXL suurused - no tõesti...üle poole jäi alles ning maailmas inimesed nälgivad.:-)
Toad olid kahesed ning dushi käima saamine oli põnev üritus. Kahe peale saime sellega hakkama, sest kaks pead on ikka kaks pead.
26. oktoober
Päev päikeselises New Yorgis, põrutasime süstik bussiga (shuttle buss hotellist NY)linna hommikust sööma. Ülesanne oli lihtne, leida Starbucks kohvik, aga no mida ei leia, oli kohvik. Siiski peale mõningast uitamist saime kohvikus istet võtta ja hommikut nautida...enne jalarünnakut New Yorgile. Meil õnnestus leida kõik vajalikud vaatamisväärsused, mis olid varem kokkulepitud...mida keegi meist näha tahab? Ning loomulikult ei unustanud me kunagi söömist ära. Etteruttavalt ütlen ära, et olime nõuks võtnud tõestada Silvale, et nii mõnigi asi on NY tasuta.
Lõuna võtsime Pier 17 ning kuna pidime oma sööki kaua kaua ootama, siis saime teise õlu ja veinid kelneri kulul 1:0 meie kasuks. Tasuta II jook. Brooklyni sild - täitsa tasuta, mitte midagi ei pidanud maksma selle kauni silla vaatamise eest. Ning ka praam Stated Islandile, kust lootsime võtta takso või ühistranspordi hotelli, oli tasuta. Seega saime esimesel päeval juba 3 asja, mis olid meile tasuta.
Jõudes Stated Islandile tahtsime võtta takso ja sellega siis Newarki sõita, aga vaat taksovõtt ei olnudki nii lihtne. Olgu öeldud, et meie suureks miinuseks oli see, et me ei mäletanud täpset hotelli aadressi. Nurga tagant leidisme kahtlase takso. Auto oli igati päevinäinud siniste kirjadega AIRPORT SERVICE. Meie küsimuse peale, et kas ta teab Howard Johnsoni hotelli Newark lennujaama lähedal, siis muidugi saime et yes yes, I know. Järgmine küsimus oli meil, et palju see meile maksma võib minna, vastuseks saime 35 dollarit umbes. Seejärel alustas taksojuht juttu oma kolleegiga, et küsida, kuidas Newark lennujaama saab jne. Tundus ju hahtlane. Vahepeale oli meie juurde saabunud teine liba takso, kes küsis, et kuhu me läheme ja kas ta saab meid aidata. Meie siis küsisime samu küsimusi teise taksojuhi käest...ning siis muidugi läks möll lahti. Tundsime endid kui vaesed eestlased, kes jäid kahe taksojuhi vahele. Igatahes olime tunnistajateks taksogängide vahelisele sõnelusele, et kuidas üks võtab teise kliendid ära ja et see ei ole ilus, tõmba uttu...inetuid sõnu oli palju ja meie ausalt oleksime pidanud vist jooksu pistma...aga seda me ka ei teinud ju:-)
Meie sooviks oli ju hotelli saada.
Istusime taksosse ja nii meie sõit (elu ja surma peale) algas. Esiteks ei osanud ta kuidagi kiirteele saada, keerutas kusagil kahtlastel tänavatel, seejärel ta keerutas ja tagurdas kiirteel. Lõpuks kui olime oma küüned valgeks vajutanud, jõudsime lennujaama...uhh sealt me vähemalt oskasime oma hotelli minna süstik bussiga. Olles lennujaamas ütles taksojuht hinnaks meile 55 dollarit (algselt oli hind 35 dollarit) ja loomulikult ei olnud tal mingit taksonäitu meile ette näidata...niisiis hakkasime vaikselt vaidlema, et hind oli ju 35 ja tegelikult te meid ju hotelli ka ära ei viinud, mis peale mees vajutas gaasi (Merike oli ühe jalaga juba taksost väljumas) et ta viib meid siis ära...no kurat,iIse ei leidnud lennujaamagi üles. Karjusime kooris, et EI TÄNAN, ja püüdsime autost kõik välja saada. Mees sai muidugi oma 55 dollarit. Lõpp-hea kõik hea, vähemalt saime lennujaamast süstik bussiga hotelli tagasi tasuta.
Päevanali: Mart väljus NY metroost, oli kellegil kohalikul ees (turisti asi, eks) sai kuulda excuse me (vabandage) ja kui kohalik oli Mardist möödunud, sai Mart lisaks FUCK. Seega enne vabandatakse ja seejärel loobitakse F sõnu. Ma vabandan, et selle siin ära trükkisin...:-) Nii me õpime hard way NY stiili.
Ronisime Empire State Buildingu otsa
27. oktoober
Süstik bussiga linna, sadas, tegime sõidu Libery ja Ellis saartele. Saime teada, et Ameerikas elab ligi 16 000 eestlast, aga seal sees ei ole ole neid eestlasi, kes on endale ameerika passi juba ammu ammu saanud. Mõtlen siin just neid, kes sõja ajal Ameerikasse tulid ja jäid.
Kuidas me saarte vahel laevaga liikusime, Merike püüdis kinni hoida ja Mart lihtsalt solidaarsusest tegi harjutust, et ka temal on raske kinni hoida:-)
Otsisime etioopia kööki ning uskuge või mitte, aga see köök oli kinni. Käisime 6nda avenüül I ja II tänaval. Egas midagi, nälga me endid ju ei jätnud. Leidsime sealt samast nurga pealt Peruu köögi.
Magustoit Peruu restoranis
Peale seda käisime tehnikapoes ja siis otsustasime võtta korraliku kollase takso ning hotelli sõita...jälle saime tünga. Esiteks sõitis ta läbi sellistest kohtadest, et me pidime maksma lisaks 6 dollarit, sest ta sõitis linnast välja ja tagasi. Linnapiiri maks on 3 dollarit. Siis nägime oma hotelli silti ja palusime tal endid sinna ära viia...olgu öeldud, et sel korral me teadime oma hotelli aadressi, kuid taksojuht loomulikult ei teadnud - uhhhh. Siis ta keerutas seal edasi tagasi kuid hotellini ei jõudnud. Et mitte maksta hingehinda takso eest ütlesime et vii meid lennujaama ära P4. Lennujaama viis ta meid siis ära, aga P4 oli talle vist liiga raske leida, saime kusagil lennujaamas maha...seekord maksime 83 dollarit sõidu eest. Jälle saime tõmmata. Kuid tore oli ju see, et Newarki lennujaam sai meile igapäevaga ikka rohkem ja rohkem kodusemaks ja selgemaks.
Niisiis nagu eestlased kasutavad lolle turiste Tallinnas ära, kasutati meid siin New Yorgis ära, aga vähemalt saime koju:-)
Huvitan on see, et osadel taksodel on kenasti tomtom peal ja ma leian, et nemad taksojuhid peaksid ju linna tundma, kuid nad on kavalad ja samas ei taha ju kuhugi slummi ka sattuda, seega maksad ja mõtled endamisi, no kuradi New York ja mustanahalised. Ma ei ole rassist, aga meie mõlemad taksojuhid, kes meid tõmbasid olid mustanahalised, seega vabandan, kui kedagi solvan. Eks me jälle õppisime by hard way.
28. oktoober
Täna sõitisme hotellist lennujaama, võtsime sealt rongi NY kesklinna ja tagasi tulime sama moodi...kõige turvalisem. Siinkohal tuleb mul aga tõde üles tunnistada, sesr meie kõige odavam sõit hotelli oli Stated Islandilt selle hullu taksojuhiga, kes küsis meie käest 55 dollarit. Cest la vie.
Nii me rongis istusime, eestlased hoiavad ikka ju ühte.
Väike ülevaade:
Süstik bussiga üks ots oli 15 dollarit per nägu, tagasisõidud olid vastavalt 55 dollarit (stated islandilt) kogu kamp, 83 dollarit NY kogu kamp ja seejärel 30 dollarit rongiga per nägu.
Aga siis viimasel NY päeval käisime METis - Ameerika kunstimuuseumis, sealt jalutasime mööda Central Parki (5 avenüüd pidi) linna poole, kui toimus steen seriaalist Seks ja Linn (Sex and the City). Olin hõljumas oma kauni hõbedase KIKi vihmakeebiga mööda kõnniteed, kui buss minust (meist kõigist tegelikult) mööda sõitis ja mu vasaku külje täis pritsis vett (porist). No tegelikult asi ei olnud üldse hull, aga meie nimetasime selle hetke just eelpool nimetatud seriaali järgi. Tehtud!
Rockerfelleri keskuses käisime söömas, lapsed uisutasid keskel ja toit maitses jälle imehea. Järjekordselt XXL ja mina seekord võtsin supi. Peale seda käisime läbi Time Squareilt ning seejärel suundusime koju hotelli.
Mart oma XXL toiduga...me püüdsime teda aidata, aga ega meiegi väga seda suutnud.
Rockerfelleri juures häää kohvi ja teega.
Time Square oma uhkuses.
No comments:
Post a Comment